Winona Stein
Kirjanduskonkursi „Bestseller 2015“ lastekirjanduse žanri võitja Astrid Hiisjärv on ise sama eriline nagu tema raamatu „Vaimar“ üks peategelastest, 11-aastane tüdruk: „Ka mina hakkasin 10-aastaselt nägema unes tulevikku ette. Keegi ei uskunud mind. Inimesed ei taha uskuda asjadesse, mida nad ise pole kogenud.“

11-aastane Karmen näeb unenägusid, mis lähevad täide, ning kui tema pere kolib vanasse maamajja, hakkab tüdruk nägema ka kummitust. Ja mitte ainult nägema, vaid lausa suhtlema selle olendiga, keda ta otseselt siiski ei näe, aga kelle tegusid näeb.
Kes otsib oma nooremas koolieas lastele põnevat suvelugemist, siis raamat „Vaimar“, mille üks tegelastest ongi mainitud Karmen, võiks olla suurepärane valik suve lugemisvaraks.

„Kui läksin psühholoogiat õppima, pidin peaaegu igas loengus kuulma õppejõududelt, et minusugused inimesed tuleks terveks ravida. Mõtlesin siis, et nii lihtne on sellist juttu rääkida inimesel, kelle endaga midagi kummalist pole juhtunud, aga minuga juhtub üsna sageli ja mina ei taha mitte mingil juhul, et mõni arst seda välja ravima hakkaks. Pealegi, see ju ei õnnestuks.“
Kui Astrid laps oli, vaatas ta unenägude tähendust unenägude seletamise raamatust. „Meie kodus oli üks 200-aastane räbalaks kulunud raamat. See oli väga konkreetne ja ei ajanud udu nagu tänapäevased unenägude seletajad. Ma teadsin ärgates alati, millal unenäole seletust pidin otsima. Kõik unenäod ei olnud tähenduslikud. Kui täiskasvanuks sain, avastasin üsna suure ehmatusega, et unenäod täitusid just sellisena, nagu ma neid nägin. Mingist ajast alates nägin tulevasi olukordi juba sekundilise täpsusega. Seega kogesin tihti déjà vu tunnet. Aga asi ei piirdunud ka sellega. Kui minu ellu tekkisid täiskasvanuprobleemid, hakati mulle unes nõu andma. Need on nii veenvad unenäod, et ma ei ole võimeline neid eirama ja alati on need olnud õiged soovitused. Nüüd lausa ootan neid, aga esile kutsuda ei oska.“
Allpool kaks olulist unenägu, mis muutsid Astridi elu pöördeliselt.

Elumuutus pärast nälja-aastat

See lugu juhtus paarkümmend aastat tagasi, kui minu elu oli nii sassis, kui sassis saab olla. Töötasin minimaalpalga eest, raha kulus arvete maksmiseks. Lapsed said õnneks lasteaias süüa, aga enda tarbeks söögiraha ei jätkunud. Abikaasa oli pigem rängas puberteedieas poja, mitte toetava mehe eest. Palusin mitu korda päevas pisarsilmil Jumalat, et ta mind selle mehe käest päästaks. Ma ei tea, kas aitasid palved või tekkis mulle uus kaitseingel, aga esimese asjana söötis see kaitsja mulle ette uue töökoha. See oleks olnud erialane töö linnalähedases hooldekodus. Helistasin potentsiaalsele tööandjale, uurisin töö kohta ja olin pärast seda kõnet veendunud, et ma ei kandideeri sinna mitte mingil juhul.
Ja siis tuli unenägu. Mulle näidati seda hooldekodu, keegi tegi justkui tutvustava tuuri. Näitas, et maja on kenasti remonditud, see ei haise nagu enamus tolleaegseid hooldekodusid, seal on väga toredad töötajad, super head toidud ja töö pole raske. Unenägu oli nii veenev, et hommikul silmi avades olin täitsa kindel, et kandideerin.
Ma sain selle töökoha ja elu muutus kardinaalselt. Sain kohe oma lapsed panna sinnasamasse, linna omast palju odavamasse lasteaeda, mulle leiti ka uus üürikorter, mis oli samuti odavam kui linnakorter. Vägivaldset meest ma enam uude koju ei võtnud, kuigi selle otsuse tegemiseks pidi kaitseingel mulle veel mitu korda appi tulema. Ja imekombel hakkas laste isa isegi veidi alimente maksma – varem olin mina teda ülal pidanud. Ka kolleegide ja söögi koha pealt oli unenäol õigus: töökaaslased olid väga toredad ning minu nälja-aasta oli lõppenud. Ja töögi oli kerge, mis polnud minu jaoks tol hetkel vähetähtis, sest olin meeletu stressi all elamisest väga haigeks jäänud.
Sellist asja, et unenäod minu otsuse muutmisega tegeleks, polnud enne seda ja pole ka hiljem juhtunud. Sellele unenäole olen siiamaani väga tänulik.

Miks ma liha söömisest loobusin?

Ühel ööl nägin unes loomade tapamajja viimist. See oli emotsionaalselt väga jube. Tegelikult ei näinud ma midagi otseselt hirmsat, aga tajusin nende loomade ahastust ja valu. Järgmisel ööl unenägu kordus. Sellist asja ei saanud tähelepanuta jätta ja hakkasin mõtlema unenäo sõnumi peale. Tõlgendasin seda nii, et ju mulle näidati, millist stressi ma endale koos lihaga sisse söön, ja sain aru, et pean lihast loobuma. Muidugi ei suutnud ma seda päevapealt teha, sest liharoad meeldisid mulle nii väga. Rääkisin kõigile, et ma pean loobuma, aga ei suuda. Veel kolmaski kord näidati mulle seda unenägu, et ma ei unustaks ja et ennast kokku võtaksin. Ja lõpuks, see oli ühel augustikuul, mängis elu ise kätte võimaluse lihale ei öelda ning loobumine polnud üldse raske.
Inimesed küsivad siiamaani, miks ma liha ei söö, ja mul pole vastata muud, kui et unenägu käskis. Elasin oma lihavaba elu ja käisin aeg-ajalt vereproovi andmas, et hemoglobiini taset kontrollida. Esimesel kevadel pärast lihast loobumist tegin üllatava avastuse – ma polnud talvel kordagi haige olnud! Mina, kel oli 20 aastat olnud krooniline lümfisõlmede põletik, mis ägenes iga pisikülmetuse peale! Sel talvel ei olnud mind tabanud ükski viirus. Praegu ei karda ma isegi seda, kui mu lapsed kõik korraga palavikus on, sest mulle nende haigused külge ei hakka. Selline viirushaigustevaba elu on nii tore, et ma pole siiamaani tahtnud uuesti liha sööma hakata. Seega andis unenägu mulle head nõu.

„Vaimar ei ole meie pere vaim“

44aastasel Astridil on neli last ning osa neist näevad ka ennustavaid unenägusid. Astrid naerab, et algul oli ta isegi natuke kade, et tema pole peres ainus eriline, aga samas on huvitav omavahel rääkida täideläinud öistest juhtumistest.
Astridi raamatut „Vaimar“ lugedes tekib mõte, et ta kirjutabki enda perekonna lugudest.
„See raamat on siiski väljamõeldis, mitte minu elu,“ tõrjub autor naerdes arvamuse millestki biograafia-laadsest. „Hakkasin fantaseerima, et mis juhtuks, kui üks eriline laps peaks kasvama koos vanematega, kes seletamatutesse asjadesse üldse ei usu, ning mis juhtuks, kui see perekond koliks elama majja, kus peale nende elab veel keegi. Keegi, keda ennast pole näha, aga kelle tegusid on. Mis peaks mitteuskujaga juhtuma, et ta uskuma hakkaks?“
Astridi fantaasiast sündis õige lõbus ja kaasahaarav juturaamat, milles midagi on siiski ka kirjutaja päriselust. „Vaimaris“ suhtleb vaimuga eri moel mitu tegelast. Astrid tunnistab, et tema ise vaimudega vestelnud ei ole ja hästi ei julgekski, aga ta on kuulnud vaime omavahel rääkimas. Kuidas?!
„See kõlab üsna hullumeelsena, aga vanalinnades inimtühjadel tänavatel kuulen ma neid tõesti hõikamas: oota!, hei!, kuule!, oota siin! Nooremana otsisin pilguga hõikajat, aga ei näinud kedagi. Hiljem kuulsin, et selliste asjade kuulmine pidi olema esimene aste teise dimensiooniga suhtlemisel. Nüüd pööran küll refleksist pea korraks hüüdja suunas, aga ei looda enam hõikajat näha.“
Rääkimisest palju sagedasem on vaimolendite tegutsemine ning seda, kuidas vanades majades kummitab, räägivad ka lugupeetud inimesed täiesti tõsise näoga. Skeptikud, nagu „Vaimaris“ isa-tegelane, leiavad muidugi kõigele ratsionaalse põhjenduse. Päriselu-seiga kummitusega, mis juhtus Astridi enda ühes elamises, jutustab raamatus kolimisauto juht.

„Kui mõtet ei tule, annan tellimuse kosmosesse“

„Vaimar“ on Astrid Hiisjärve esimene trükist tulnud raamat, kuid pooleliolevaid on tal õige mitu. Milline näeb välja tema loominguline protsess ja miks ta hakkab kirjutama uut, kui eelmine pole veel valmis?
„Pooleli on mul mitu raamatut sellepärast, et olen ideede generaator, uusi ideid tuleb liiga palju peale. Kohe idee järel tekib skelett, et kust ja milliste juhtumite kaudu ma kuhu tahan jõuda. Pärast seda hakkan selle raami peale kirjutama just nendesse kohtadesse, mille kohta mõte jooksma hakkab. Kui mõni koht kipub tühjaks jääma – mõtteid pole tulnud –, siis heidan õhtul magama ja annan tellimuse n-ö kosmosesse või universumisse ning hommikuks on lahendus käes,“ selgitab Astrid. „Ma kirjutasin ka kõiki kõrgkoolide koduseid loomingulisust vajavaid töid nii. Ma ei muretsenud kunagi, et ideed ei tule. Kui ise ei tulnud, siis viimasel õhtul tellisin ja hommikul panin kirja. Kirjutamistel on seni olnud pikad-pikad pausid, sest pereemal on kodus alati tähtsamat teha kui kirjutada. Keegi ei heida naisterahvale ette seda, et ta ei kirjuta, küll aga seda, et ta ei korista. Nüüd tegin endale riidepoe ja see on osutunud kohaks, kus vahepeal saan paar tundi segamatult kirjutada.“
Ühte pooleliolevat raamatut on Astrid juba mitu korda ümber kirjutanud. See on väga isiklik raamat, milles ta tahab selgitada ja näidata, mis hoiab üht inimest teiste meelevalla all ning kuidas inimene psühholoogiliselt murdub.
„Liiga paljud inimesed on öelnud, et ei mõista naisi, kes elavad koos vägivaldse mehega. Tahaks selle mõistetavaks teha.“

Tsitaat „Vaimarist“ (mille aluseks on juhtum päriselust):

Lapsed ootasid põnevusega, mida onul rääkida on.
„See vaim tekkis meie juurde siis, kui me maja ümber ehitasime. Tegime kaks tuba juurde ja kui poisid sinna sisse kolisid, hakkas keegi nende ustest sisse vaatama.”
„Isver kui jube,” arvas Karmen.
„Algul poisid ikka küsisid, et kas keegi meist käis nende ust lahti tegemas, aga lõpuks loobusid, sest me ei võtnud süüd omaks. Nüüd nad käivad ainult ütlemas, et jälle keegi paotas nende ust, ootas veidi ja pani kinni tagasi.”
„Päris jube, kas poistel on nuga kogu aeg padja all?” küsis Silver.
„Mis sa seal noaga teed, kui vaenlast ei näe,” naeris onu, “aga see pole veel kõik. Arvasime, et see on mõne vana elaniku vaim, kes tahtis näha, mis nende majale juurde ehitati, aga millegipärast hakkas seesama vaim meile ka muusikat valima. Mitte päris ise, aga üsna tihti juhtus, et kui talle kellegi playlist´is mõni lugu meeldis, lasi ta seda mitu korda järjest.”
„Küllap poisid valetavad teile uste avamise kohta ja elektroonika mängib tihti vingerpussi. Mis kummitustest siin juttu saab olla,” ei lasknud isa oma seisukohti kõigutada.
„Ega elus ongi nii, et peab ise sellise asjaga kokku puutuma, muidu ei hakka kunagi uskuma,” jäi autojuht rahulikuks.

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19135/?cid=3762

„Igal inimesel on oma fantaasia ja mitte ükski neist ei ole vale. Julgege ise unistada, milline on meie maailm seal, kuhu meie silm ei ulatu, ja just selline see saabki olema,“ ütleb „Vaimari“ autor.