Unsplash / Harry Quan
„Lohutan end pensionipõlves mõttega: „Ka minuta saavad laevad lossitud ja jõuavad randa,” ütleb elupõline silmaarst Ingeborg Trofimova, kelle 1990. aastatel ilmunud raamatut „Sinu silmade tervis” loetakse meie kodudes praegugi.

Elurõõmus daam peab oma suurimateks anneteks päikeselist loomust ja Võrumaa kodutalust kaasa saadud tööarmastust. „Isal oli suur Kõrva talu Urvaste lähedal, ema oli pärit Sõmerpalust. Mu vanemad on sündinud möödunud sajandi lõpus, ema õppis Moskva ülikoolis arstiks, isa ehitas Kesk-Venemaal teid. 1923. aastal nad abiellusid ja kolisid Tartusse. Just selle mõttega, et kui lapsed sünnivad, siis oleks neid hea ja lihtne koolitada."

Ingeborgil elab Võrumaal tänini hulk sugulasi ja lapsepõlvesõpru. „Kõik see Võru värk on mulle väga südamelähedane, räägin tänini võru keelt. Aga kõige tähtsam on see, et olen Võrumaalt saanud kaasa töötegemise harjumuse. Mäletan tänini, kuidas mu vanavanemate talus külanaised laiskvorstide kallal tänitasid: „Mes sa saisad sial, kääd kõtu pääl! Tii vai ühet, aga tii!"

Mina käisin paar esimest aastat linna algkoolis, aga siis hakkasid ema ja isa muretsema, et mul läheb koolis liiga ladusalt - ehk olen ülelinnalise algkooli jaoks liiga tark - ja mind pandi tasulisse tütarlaste eragümnaasiumi. See oli tollal Tartu kõige mainekam kool ja seal ma siis käisingi keskkooli lõpuni 1945. aastal."

Ingeborg lisab, et oli lapsena hästi hakkaja: „Mul oli palju sõpru, nii olingi kuni keskkooli lõpuni klassivanem. Keeli ja humanitaaralasid mu pea lõikas, aga kartsin matemaatikat. Seniajani mäletan seda häbi, kui matemaatikaõpetaja tuli mu laua juurde, andis vihiku tagasi ja ütles: „Ingeborg, su töö on nõrk!" Lõpueksamil sain läbi nii, et istusin eksami ajal ühe targa poisi kõrvale ja kirjutasin vastused tema pealt lihtsalt maha. Seniajani on piinlik."

Juhuse läbi silmaarstiks


Aasta 1945 oli teadagi milline: sõja lõpp, absoluutselt kõigest oli puudus. Nii otsustas Ingeborgi kahekümne kolmest klassikaaslasest kaks kolmandikku noorte inimeste kohta pragmaatiliselt: lähme edasi õppima arstiteaduskonda! „Et arstiamet on see, mis toob vähemalt leiva lauale ja päästab sellest igavesest kitsikusest," selgitab Ingeborg. „Ja kuna me õppisime hästi, siis saimegi kõik ülikooli sisse. Käisime loengutes, käe otsas kohvrike, kus sees klade, sulepea ja tindipott. Konspekteerisime kõiki loenguid. Jalas olid meil sõltuvalt aastaajast vildid või kalossid. Kolmandal kursusel tuli spetsialiseeruda ja ma mäletan, kui raske see mulle oli. Pidime valima praktikakohad."

Seisis tütarlaps tahvli ees ja mõtles, et ei taha mitte kuhugi minna: „Issake, kirurgiakliinikusse - hakkame kopaga mäda välja võtma! Sisehaiguste kliinikusse - ma ei suuda pidevalt kõhtusid lahti lõigata! Nakkushaigustesse - kõik sõbrad hakkavad kõrvale hoidma! Tahvli alumises servas oli tilluke kiri: „Silmakliinik, kolm praktikakohta." Vaat see sobib, mõtlesin. Silm on nii väike, asi need mõned tilgad päeva jooksul patsientidele ära tilgutada ..."

Aga praktika ajal sekkus neiu ellu esimest korda saatus. Ingeborg ise nimetab seda vanajumala käepikenduseks. Nimelt elasid vanad inimesed veel 1940. aastatel kaega, praktiliselt pimedatena, ilma et nende silmi oleks opereeritud. „Seda peeti täiesti loomulikuks," rõhutab tohtriproua. „Mina aga mäletan oma praktika viimasest päevast, kui minu juhendaja dr Savi juurde tuli pärast kaeoperatsiooni üks liigutusest peaaegu oimetu Võrumaa mutike. Tohter Savi pani talle ette raamid ja sinna suured +10 klaasid - mutike aina imestas, et näeb aknast valgust ja vahtrapuid ja et „oi, kui illos kõik om". Põlvitas dr Savi ette maha, andis kitliäärele suud! Mina vahtisin seda, silmad pulkas peas, ja otsustasin: vaat mina tahan ka, et minu kitliäärt keegi niimoodi musutaks. Läksin dekanaati ja kirjutasin, et tahan saada silmaarstiks, ehkki kodus olid kehvad ajad, elasin ainult stipist."

Pärast lõpetamist 1951. aastal suunati noor tohter tööle Tallinna. Tuttavad sokutasid talle toakese Rahumäe jaama juures, aga Ingeborgi suureks ebaõnneks polnud pealinnal parasjagu silmaarsti kohta pakkuda. „Tulin tollasest Raekoja platsil asunud peavalitsusest välja ja Niguliste kiriku juures lugesin oma peaaegu olematu rahanatukese üle. Läksin tagasi ja nõustusin pakutavaga ... Minu kohustuseks sai kontrollida Balti Manufaktuuris, kas peldikud on puhtad. Aga palk oli 690 rubla ja kui olin kaks nädalat trahve kirjutanud, pandi veel pool kohta juurde."

repro

Suur mure - peikat pole


„Kõik oli nagu korras, aga ma tundsin end üksikuna, sest mul polnud peikat," muigab Ingeborg. „Hakkasin veel rohkem sporti tegema ja sportlasena ma oma kalli Arikuga kokku saingi!"

1951. aasta oktoobripühade rongkäigu eel jagati kõigile Dünamo sportlastele vormidressid, et nad saaksid rongkäigus osaleda. „Mina sain liiga suure dressi, kõhklesin seda selga panna. Siis keegi ütles sealt varnade vahelt mulle vene keeles: „Tütarlaps, aga mulle on mu dress väga väike - ehk vahetame?" Pärast andis mulle ühe suure ilusa antoonovka tänutäheks vahetamise eest ja küsis, kas võiksime veel ehk kohtuda. Vaatasin teda: päris kena poiss, tšehhi veluurkaabu peas ja puhtad saapad jalas. Ütlesin, et olgu pealegi. Aga hirmus umbusklik olin, kui selgus, et ta on läbi ja lõhki venelane, sündinud Tšuvaššias. Mäletan, kuidas ma keset Raekoja platsi sellest kuuldes tal silmalaud pahempidi pöörasin. Kontrollisin, et ega tal trahhoomi pole - tollal tuli Venemaalt seda haigust hirmsasti!" kirjeldab tohtriproua muigamisi.

Naerusui meenutab ta Tartus enda kohta levinud kuulujutte, et Ingeborg on endale vanka leidnud. Aga kui suur armastus peale tuleb, ei siis hoolita kellegi ütlemistest! „1953. aastal juhtus mul päris raske õnnetus, sporditrauma, lebasin pool aastat haiglas. Arik käis mind kogu aeg vaatamas, tõi sambla peal seenekesi ja püüdis igatpidi mu tuju tõsta. Pärast seda haiglakogemust ei tekkinud mul kahtlustki, et abiellun temaga. Olin valmis talle paljajalu Siberisse järele minema."

Ootamatused


Kuid ühel 1953. aasta ilusal päeval ütles Arik Ingeborgile: „Tead, ma olen sind petnud, mul on Moskvas naine ja laps." Mees ruttas lisama, et tahab eestlannaga kindlasti kokku jääda, ning sõitis Moskvasse lahutusasju ajama.

„Arikust eemalolek mõjus mulle aga hoopis väga hästi, ehkki olin tema ülestunnistusest saadik varem pidevalt nutnud," kirjeldab Ingeborg. „Rajasin keskhaiglas kõõrdsilmsuse ravi kabineti. Tegin kõvasti tööd, mul on olnud tuhandeid patsiente. Küll teeb südame soojaks, kui keegi tuleb juurde ja ütleb: „Kas te mind mäletate? Mul on nüüd habe, aga kui ma väike olin, lõikasite te ju mu kõõrdsilma ..." See on nii suur tunne, nagu mängiks orel su peas."

Arik sai lõpuks Moskvas abielu lahutatud ja 1957. aastal noored abiellusid. Abielusõrmustesse lasti graveerida „1953", sest alles sellest aastast tundsid nad teineteist nagu kord ja kohus.

1967. aastal määrati abikaasa Brüsselisse tööle - esimesse NSVL-i välisaktsiaseltsi kommertsdirektoriks. „Ei ole võimalik, mu töö jääb pooleli, ahastasin," meenutab Ingeborg. „Mul olid töökohad IV haiglas ja keskhaiglas, lõikused, loengud meditsiinikoolis. Võtsin ministrite nõukogust tõendi, et olen kõrgeima kvalifikatsiooniga ja võin, kui soovin, töötada ka Belgias. Õppisin iga päev kella viiest seitsmeni hommikul prantsuse keelt. Aga Belgias tabas mind hoop. „Muidugi võite töötada, madame, kui soovite, aga enne tuleb teha erialaeksam kahes riigikeeles, prantsuse ja flaami keeles." Teine tööleminekut takistav asjaolu oli Nõukogude saatkonna tobe reegel, et välisesinduses ei tohtinud keegi saadikust rohkem palka saada. Nii ma siis võtsin kodust kaasa kotitäie prilliraame ja -klaase, määrasin saatkonna töötajatele prille. Inturistis töötasin, tegin igasugust muud jama, isegi kõrvaauke ..."

Ettevõtlik naine ei osanud, käed süles, istuda. Ta hakkas pilutikandit tegema, isegi Hardangeri tikandi tegemise õppis ära. „Mõtlesin, et treenin tikkimisega nii käsi kui ka silmi, et kui kunagi Eestisse tagasi saan, oleks silm endiselt terav ja käsi kindel."

Vahepeal elas pere ka Pariisis, kus Arik töötas väliskaubandusesindajana. Tagasi Eestisse tuldi 1972. aastal - siis algasid elu kõige töökamad ajad. „Mina jõudsin saada ENSV peaoftalmoloogiks, tükike minu jõupingutustest on ka selles, et keskhaigla alluvusse rajati eraldiseisev üksus - silmakliinik."

Aga ühel 1980. aasta septembrikuu õhtul tuli Arik koju ja ütles naisele: „Palun istu nüüd kohe seljatoega toolile. Selle aasta lõpuks oleme Eestist läinud - mind määrati kaubandusesindajaks Tuneesiasse." Nii elaski abielupaar kaheksa aastat Tuneesias. „See on kohutavalt ilus maa," on Ingeborg veel aastaid hiljemgi härdunud. „Kõik kasvab! Meile meeldis seal nii, et hakkasime endale päris oma maja ehitama ..."

1988. aastal tuli pere tagasi Eestisse. „Üks minu kreedo on alati olnud, et sa pead ennast armastama, siis läheb kõik su elus hästi," ütleb vestluskaaslane. „Aga see tähendab ka seda, et pead olema enda vastu aus." Tuneesiast naastes hakkas silmatohter taas kaelõikusi tegema ja kunstläätsi panema. Aga tundis ka, et pole nagu enam endist energiat. „Olin 72-aastane, suhteliselt terve ja elurõõmus. Esimest korda hakkas peas häirekell helisema siis, kui mulle pakuti konsultanditööd Prantsuse saatkonnas - oldi väga rahul mu keeleoskuse ja teadmistega, lõpuks küsiti vanust. Kuuldes numbrit, jahmuti ja paluti tuhat korda vabandust tülitamise pärast."

Oskus õigel ajal loobuda


Jälle tuli appi juhus. „Ravisin ühe tuntud kultuuritegelase silmi. Vaatan tema silmapõhju, kirjutan välja ravimeid, aga no mitte miski ei mõju - inimene ei parane. Õnneks tuli koos minuga kord mu patsientide silmi kontrollima noorem dr Kerme. Vaatas korra ja ütles kohe erialakeeles: „See on ju opticus spit ..." Mulle oli selge: Ingeborg, sa oled vana ja loll, aeg on lõpetada!"

Abikaasad jäid pensionile ühel ja samal ajal. „Nüüd oleme juba mitukümmend aastat rõõmsad pensionärid olnud. Lapsi meil pole. Kunagi aastakümneid tagasi vaadati meid läbi ja öeldi, et lapsi meil olema ei saa. Kasulast pole me ka tahtnud. Aga oleme kahekesi elanud pika ja õnneliku elu. Inimesel on kedagi vaja, keda armastada, siis ta on õnnelik!"

Ingeborg lisab, et tal on olnud elu jooksul kolm peamist põhimõtet, mille järgi on elanud: „Vaata alati päikese poole, siis langevad varjud selja taha, lohutasin end neiueas, kui tuli kitsastes oludes koolis käia ja kõigest loobuda. Parimas töövanuses manitsesin ennast mõttega, et kõigest tähtsaim on see, et koorma raskus ei tapaks sinus inimest. Usun, et kui teed midagi halba, siis varem või hiljem tuleb see sulle tagasi. Aga nüüd, pensionipõlves, lohutan end mõttega, et ka minuta saavad laevad lossitud ja jõuavad kusagil randa. Mulle tähendab see, et ära topi oma nina sinna, kus sind enam vaja pole."

Viimastel aastatel on Ingeborg Trofimova tunnetanud, kui tähtis on usaldada inimesi. „Olin kord 1950. aastatel noor valvearst keskhaiglas. Tulid mu vastuvõtule ema-isa väikese tütrega. Tüdruk oli ühest silmast pime, kuid teist silma oleks saanud veel lõikusega päästa. Vanemad palusid, et ma teda opereeriksin. Nad usaldasid mind! Ja lõikus õnnestus. Nüüd usaldan mina teisi inimesi. See on üks suur anne, mille olen arstiametist ellu kaasa saanud - usalduse inimeste vastu."

Lugu ilmus esmakordselt ajakirja Elu Lood 2015. aasta suvenumbris.