Liisi Ojamaa: "Kuhugi me ei lenda, Harrison!"

Kõik meist on mõne piiri peal käinud. / Enese asi, millal & kus. / Kes olex arwanud, kuidas on läinud. / Ainus, mis kindel, on unustus. Piiri peal käimistest ja sellest, kuis läinud, räägib luuletaja Liisi Ojamaa (39).

Laine baari roosa pluusikesega tilluke baaridaam, kes äsja kalasupi ja lihapirukaga lauda tõttas, jääb, käed rinnal kramplikult risti, küljetsi baarileti poole seisma, kui paljasjalgne poetess kohvi ja konjakit tellib. 40 grammi, jah, Belõi Aist sobib küll – külmetus, noh.
Liisi kissitab ses tillukeses baaris, kus aeg oleks kui 90ndatesse takerdunud, riiulite poole silmi – nägemine olevat tal lapsest saati kui rotil. Kui kehv just, pole ta välja selgitanud, sest arstikabinetis peaks küsima: “Doktor, kumb valge laik olete teie ja kumb teie tabel?”
“Mind poleks iialgi omal jõul ja veel kolm korda sünnitama lastud, kui mul oleks avastatud nii tõsine lühinägevus.” Aga ta väidab, et saab hakkama. Näeb valgusfoori tulesid ja auto alla ei jookse. Ning et nägemise asemel on arenenud teised meeled – näiteks kuulmine. Ja (“võib-olla kõlab see ülbelt, aga”) teadlikkus – info, mis salvestub teiste meelte summana. “Püüan mitte vaevata pead asjadega, ilma milleta saan suurepäraselt hakkama. Sinna juurde kuuluvad ka prillid ja ilusad suvekingad. Ega prillid ilmselt palju aitakski, olen harjunud nägema teistmoodi.”  

Vabakutseline anarhist
“Kakoi punkar ma enam?” küsib Liisi häälekalt, kui pärin, kas temas on rohkem punkarit või hipit. Viimase tiitli peale raputab ta lihtsalt pead. “Vaata, kunagi ma tõesti olin – mitte just punkar, aga muidu anarhist.” Nüüd on ta anarhosündikalist – anarhist, kes usub ametiühingutesse. “Mind ei tasu tööle võtta, ma asutan kohe ametiühingu! Ülemused võivad ju väga toredad olla, aga ei saa loota ainult sellele, et nad oma peaga teavad, mis töötajatele hea. Ametiühing volitab kõige pädevamad kodanikud läbi rääkima, mida me tegelikult tahame. Tulemuseks on see, et tavaliselt saab parem, kui oli enne.”
Liisi ise on olnud aastaid vabakutseline. Muidugi tahaks ta kindlat tööd: “Kindla ameti puhul sa tead, et iga kuu midagi laekub. Vabakutselisena aga... Nüüd on jälle kahte sorti kirjastajaid nagu viimati 1990ndail – ühed maksid raha siis, kui said, ja teised juhul, kui raha said. Ääretult ebamotiveeriv on teha tööd, kui sa ei tea, kas sa selle eest raha saad. Võib-olla oleks lihtsam kohe hommikul liitrine viin osta? Tulemus ju sama – pärast on väga halb olla: oi, mis ma nüüd tegin!”
Vabakutselise töö tähendab põhiliselt tõlketööd. “Ojamaa on tõlkinud üle 60 raamatu, peamiselt laste- ja ulmekirjandust inglise keelest,” võib lugeda Vikipeediast. Liisi isa on tunnustatud tõlkija Jüri Ojamaa. “Ma tean, et ta tõlgib ikka veel “Meistrit ja Margaritat”. See on tema elutöö,” poetab Liisi isa kohta. “Iga kord, kui Venemaal selle kohta mõni uus uurimus ilmub, loeb ta selle läbi. Ja tal on viimane versioon “Meistrist ja Margaritast”, mille vahele kleebib musttuhat paberit. See on see, mis tema jaoks selle töö põnevaks teeb.”
Liisi on pannud äsja punkti 750leheküljelisele ulmeraamatu tõlkele, kosmoseooperile. Ulme on ka talle endale südamelähedane. Kas vahel kukub tõlge paremgi välja kui originaal? “Vaevalt,” ei reeda Liisi ühtegi autorit. “Ühes raamatus ma kohtusin lausega: “Ta tuli hobuse seljast maha, tervitas oma venda ja tuli hobuse seljast maha.” No ma võtsin sealt ühe korra vähemaks, see oli ilmne autori eksitus. Rohkem ei ole ma isetegevusega tegelenud. Kui tahan ise paremini teha, siis kirjutan ise.” Ja oma fännide rõõmuks ikka ka luuletusi. “Kuidas ma teistmoodi saan? Võib-olla mõnel perioodil kirjutan rohkem, mõnel vähem. Nagu mõnel perioodil suhtled sõpradega rohkem, teisel vähem.”  

Jõgi taldade all
“Ühes intervjuus ütlesid, et pole ammu kirjutanud, sest pole ammu armunud olnud.”
“Ja ma ütlesin seda ka ammu.”
“Praegu oled armunud?”
“Olen,” noogutab linnapoeet Liisi ja lisab muiates: “Tallinnasse.”
Ta on lõpetanud suhteidki selle pärast, et “mehed on näinud oma tulevikku, nagu elaksid nad Tartus”. Liisi kehitab kõhetuid õlgu. “Tartus on häid inimesi, huvitavaid asju. Aga ei, mina ei saaks seal elada.” Mõtleb hetke. “Võib-olla saaks, kui toru oleks kuklas, aga ma ei naudiks seda.” Sest kodu on Tallinnas, kus on kõige lihtsam end hästi tunda.
Tema lapsepõlverajad olid siitsamast Tornimäelt Kadriorgu. Ja puberteet vanalinnas, “kus me mööda katuseid ja müüre ronisime. Hiljem juba mööda kõiki müüre, mis Eestis ripakil – Tartus Toomel ja Haapsalu linnuses ja kus kõik veel.”
Mis Ojamaal selle jõega on? Sellega, mis voolab ka kogus “Jõgi asfaldi all”? “Ma olen siinkandis kasvanud, jõgi on siin näha ja tunda, ta on siin olemas. Vaata, seal, kus tramm pöörab, on lühike jupp Kivisilla tänavat. Ega nad silda üle tänava ehitanud. Vahel jõgi ujutab ka – Tuukri tänava tuukrid ja muud kohalikud naljad. Igas väärikas pealinnas on oma jõgi, meil võiks ka olla. Tuleks asutada erakond, mille ainus eesmärk on saada linnavalitsusse ja jõgi asfaldi alt välja tuua. Okei, see nõuaks radikaalseid lammutustöid. Näiteks Nordea panga uus maja läheks ja ilmselt ka suur osa Stockmannist...” Nii et jäävad vaid unenäod. Kuna sel jõel pole mingit põhjust inimesi armastada, ei ole ka Liisi jõe-unenäod enamasti just meeldivad.  

Tasakaalust väljas
Vastates, mis aeg ta elus praegu on, ütleb Liisi vaid ühe sõna: “Koyaanisqatsi.” Viidates Godfrey Reggio ning Philip Glassi koostööle, samanimelisele kultusfilmile. Mööndes siiski samas: “Enne jõulu peaks mu luulekogu trükist tulema. Sealt on lugeda, mis aeg on.”
Hopi keeles tähendab koyaanisqatsi kaootilist, tasakaalust väljas elu. No kelle maailm ei paiskuks kreeni diagnoosist: “Kasvaja, ilmselt pahaloomuline.”
Kaks aastat tagasi, pärast pool aastat kestnud valusid (“nagu sünnitusel avanemise ajal”) pandud diagnoos oli vähemalt lahendus: “Olin selleks ajaks nii väsinud.”
Operatsioon (“nabast hargivaheni on näha, kust mind opereeriti”), keemia, kiiritus.
Ta ei jõua ära kiita Pelgulinna haigla ja Hiiu arste ning õdesid: “Ääretult meeldivad inimesed, tegid kõik, mis nende võimuses, et see oleks võimalikult vähem valus. Head inimesed.”
Kuid Liisi poleks Liisi, kui ta ei lisaks: “Emakakaelavähk tekib papilloomiviirusest. Mina magasin nooruses kõigega, mis liikus. Täiesti usutav, et mul oli papilloomiviirus,” ning et: “Radikaalne operatsioon tähendab seda, et kõik naisterahva asjad lõigatakse välja. Aga täiesti piisavalt jääb järele, et jätkuvalt elada väga rahuldavat suguelu. Sa ei pea kasutama iialgi enam rasestumisvastaseid vahendeid... Klimakteerium tuleb natuke rutem – varem või hiljem oleks nagunii tulnud! See oleks olnud traagiline, kui oleksin veel lapsi tahtnud.” Liisi arvab, et võib vabalt 90aastaseks elada.  

Rotikuninganna
“Kuidas sa rasketest aegadest üle saad?” – “Enamasti hambad ristis ja halva vene muusika saatel. Väga halbadel hetkedel on mul kombeks oksendamiseni juua. Oksendad välja ja saab parem.”
On mõned raamatud, mida ikka ja jälle lugeda: “Piibli King James Version, Artur Alliksaare kogumikud, veel mõned rohkem või vähem isiklikud tekstid.”
On sõbrad, kellega saab kõigest rääkida. Ja muidugi “härrased paksud rotid, kelle lasen endale kuklasse nahistama ja kohe hakkab kergem”.
Igal õhtul (“kui ei ole kokku lepitud teisiti”) veedab Liisi pool tunnikest oma koduloomi, kaht isast rotti jooksutades. Seisab köögiuksel valves, et nood ei lipsaks tuppa ahvatlevaid kaableid närima. “Mul on vesijahutusega arvuti, kui nad vastava kaabli läbi närivad, on mul vesi ahjus.”
Arvuti on Liisi elus nii oluline, et kõigist päevadest ideaalseimat kujutaks ta ette just selle seltsis: “Kui mul ei ole ärgates kusagilt valus. Kui mu arvuti buudib üles esimesel katsel. Kui ma olen üles leidnud oma Might & Magic VI plaadid ja üks neist on juba CD-draivis. Ja mitte keegi ei aja mulle mitte ühtegi Skype’i akent üles, kuni ma mängin. Südaööni. See oleks ideaalne päev!”
Veel üks tehnikavidin, millest Liisi pikalt rääkida võiks, on e-luger. Ta on enam kui veendunud, et tulevikus jääb paberile trükitud raamat luksuskaubaks, edevusesemeks, kauniks kinkeobjektiks. “Endale ostad lahtisi komme,” peab ta silmas tekstide lugemist ekraanilt, “aga sünnipäevale lähed šokolaadikarbiga...”
Minul oleks sellest kahju, sest raamatuid täis kodu on mulle sama mis Liisile jõgi asfaldi all. “See eeldab, jah, mõtteviisi muutust. Aga ma arvan, et minuvanused ja minust nooremad ei minesta selle peale. Kui sa vaatad, kui palju on tulnud kirjanikke, kes alustasid blogimisest. Nende jaoks on sõna esimene koht internet, mitte paber.”  

Sisetunde järgi
“Nüüd jõuame jälle ulmekirjanduse juurde,” alustab Liisi vastust küsimusele, milline ema on ta tütardele Birgittale (19), Kinaverile (17) ja Benedictale (16). “Ulmekirjanik Steven Brust kirjutab oma eluloos, et tema vanemad kasvatasid lapsi nagu toataimi – heatahtliku hooletussejätmise meetodil. Ja väidavad siiani, et toataimede puhul see toimis.” Liisi peab pausi. “Mulle tundub, et olen ema, kellele puberteet käib päriselt ka rääkimas, mis nende hinge vaevab. Vähemalt ajuti. Aga et ma ideaalne ema oleks, kes pühapäeviti pannkooke küpsetab... Lapsed küpsetavad mulle. Neile meeldib süüa teha. Neile meeldib kinos ja teatris käia, mõnel näitusel. Nad loevad kõik vabatahtlikult eesti ja inglise keeles. Vanim tütar läks õppima Tartu Ülikooli.”
“Oled sa alati elanud oma südame järgi?”
“Ei. Olen aeg-ajalt püüdnud elada asjalikena tunduvate inimeste nõuannete järgi. See on tavaliselt lõppenud traagiliselt. Praegu püüan seda sisetunde järgi elamise varianti.
Kuid sisetunne ei ole ainult süda, vaid hõlmab ka mõistust ja vastutust. Mulle kohutavalt meeldib Harrison Ford. Aga kui ta ühel päeval seisaks minu ukse taga suure kimbu rooside, six-packi õllega ja ütleks, et nüüd lendame Californiasse... Mu süda ütleks, et loomulikult lendame! Aga sisetunne vastaks, et mul on mees, lapsed ja rotid. Sorry, Harrison, tule sisse, kuhugi me ei lenda.”