Anu Pink, foto Andra Einmaa Anu Pink
Anu Pink (55) on õpetanud sokki kuduma nii lapsi kui ka pensionäre ning leiab, et varrastega tutvust teha pole kunagi hilja. Kas või kaheksakümneselt võid avastada, et oh kui tore on pitsilist Haapsalu salli kududa!

Anu loodud Facebooki-­rühmitusse Kudujate Koopia­klubi kuulub 195 liiget, kuid sinna tahtjaid on 800 ringis. Sellesse peaaegu et salaühingusse niisama lihtsalt ei pääse – koo enne midagi valmis ja näita ette!

“See seal on meie viduse pidamise aeg,” ütleb Anu. Nii kutsutakse Muhumaal videvikutundi, kui koos istutakse ja naised näputöö kätte võtavad. “Meil on vidus virtuaalselt (kah tore sõnamäng!) – koome, riputame töö veebi, võrdleme ja tunnustame. Mais paneme ERMis omakootud Muhu sukkadest näituse välja.”

Vahel võib arvutist ka rahva­kunsti uurimisel abi olla. Kui mõne endisaegse sukamustri värvitoonid virtuaalselt välja võtta, võib avastada, et silmale väga värvikana näivates kooslustes on heal juhul erksad ainult üks-kaks tooni. Ülejäänu on pehmes murtud gammas, nagu näiteks sel Suure-Jaani sokil, mille Anu sahtlist võtab. “Kui hästi osati vanasti timmida! Panna mahedad toonid nii värvirõõmsalt kokku kõlama. Rahva­kunstist inspiratsiooni otsides võiks selle vana­aegse gamma eeskujuks võtta.”

Anu Pink, foto Andra Einmaa

Sokikannamagistriks sai Anu kuus aastat tagasi, kui lõpetas Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia eriala esimese lennu. Enne seda töötas ta üle 20 aasta käsitööõpetajana. Kui töökoht koolide liitmisel kadus, tuli otsustada, kuidas edasi. Minna viiekümnesena uuesti statsionaarsesse õppesse? “Väga huvitav oli!” teatab Anu. “Teadsin kohe, mis mu magistritööks tuleb. Huvi suka-sokikudumise tehniliste peensuste vastu oli tekkinud juba “Meite Muhu mustrite” raamatuga.” Lisaks kõigele on Anu Pink ka üks Türil tegutseva käsitöö- ja rahvakunstiraamatute kirjastuse Saara asutaja.

Kui 2002. aastal tuli Anul ja tema sõbrannal mõte muuta igava teksti ja ilmetu välimusega käsitööõpikud koolilastele huvitavaks, loodigi oma kirjastus. Järgnes Haapsalu pitsiraamatute sari, mille kaudu sündis ka Muhu raamatu idee. Anu mäletab hetke, kui pakkus Muhu kunstitallis oma pitsiraamatut müügiks. Müüja oli kahtlev: meil on siin kõik Muhu asjad... “Seisin seal, viis ilusat valget raamatut vastu rinda, ja mõtlesin, et misasja – miks ma ei või siis Muhu raamatut teha? Olen ju ise siitsamast lähedalt pärit! Vastasingi: jaa, meil ilmub Muhu raamat, suur ja uhke!”

Veel samal õhtul sai raamatu loomise naiskond kokku pandud ja poolteist aastat hiljem ilmusidki “Meite Muhu mustrid”. Anu lehitseb pastakaga “ära soditud” ilusat raamatut. Tegu on töise eksemplariga, sest kohe ilmub uus ja täiendatud trükk.

“See sokikanna teema tekitas esialgu hämmingut. Üks tekstiili­kunstnikust kolleeg tahtis oma silmaga näha inimest, kes tahab kirjutada magistritöö sokikannast – see pole ju normaalne!” Et neid kandu nii palju on, oli üllatus. Esialgu oletatud umbes seitsmest sai lõpuks rohkem kui kolmkümmend eri kanna kudumise viisi. Anu istus terve aasta ERMi kogudes, Muhu, Hiiumaa, Läänemaa, Pärnu ja Viljandi muuseumides, pliiats ühes ja vardad teises käes. “Ei saa ju muuseumi eset üles harutada, pead nuputama, kuidas see tehtud on!”

Sokke sai läbi uuritud tuhat­kond. Nende hulgas oli täiesti räbalaid, aga ka tõelisi meistritöid – kütkestav rännak kudumistehnoloogia maailma.

Sokikannad, foto Anu Pink
Anu Pink

Küsiti, kas ta tõesti suudab vaadelda vaid ühte osa neist kaunilt kujundatud jalakatetest. “Muidugi ma ei suuda!” hüüab Anu. “See uurimus andis tohutult avara pildi, kui peenelt ja uhkelt osati sokke teha. Läksin vaatama kandu, kuid vaatasin ikka muud ilu ka.” Lõputööst sai viis aastat hiljem kaunis sokiraamat, kus läbiuuritud kandadel kudumisõpetused juures. On isegi katkise soki nõelumise peatükk, mille näiteks on ühe tudengi Pariisist ostetud ja nõelapistetest kirjud punased lemmikpõlvikud. See mõjub nagu abstraktne maal.

“Sokikudumine on jälle väga populaarne,” teab Anu öelda. Koolituste rühmad täituvad kiiresti, sest kodus pole enam kedagi, kes kuduma õpetada oskaks. Facebooki käsitööliste gruppi on koondunud 37 500 eestlast. “Neid inimesi on rohkem, kui me arvame! Mitte ainult kampsunis memmed, vaid arstid, advokaadid, väikelaste emad, poemüüjad, arvutiinimesed. Igas vanuses ja igast ilmakaarest.” Saara kirjastuse inglise keelde tõlgitud käsitööraamatuid müüakse eestikeelseist veel rohkemgi.

Neist ühe avastas New Yorgi raamatupoes Rootsi moedisainer Gudrun Sjöden, kes kogub oma kollektsioonide jaoks etnoinspiratsiooni maailma eri paigust. “Meite Muhu mustrite” kaudu sai rootslanna teada, et üle Läänemere kiviga visata leidub ühel saarekesel inspiratsioonist pungil varasalv. Nii sündis ülemaailmse müügivõrguga rõivamärgil Muhu-teemaline kollektsioon, millest jõudis näitus ka meie tarbekunstimuuseumi.

foto Anu Pink

“Võib ju öelda küll, et mis sa nokid telefoni, parem koo! Kuid see ei mõju, kuskilt peab noor äratundmise saama. Miski peab teda sütitama. Mõnikord täiesti ootamatult, mõni film või popiidol, kes midagi teeb,” arutleb Anu. Talle meenub, kuidas korraga tahtsid kõik tüdrukud käsitöötunnis kududa hallist jämedast lõngast palmikkoes kindaid... Siis hammustas ta läbi, et sellised pika randmega kindad olid “Videviku” saaga peategelasel Bellal. Nii oli võimalik kõik koolilapsed kindaid kuduma panna, kui vaid ütlesid võlusõna “Bella kindad”!

Muhu neiul võis ennevanasti olla sada paari kindaid, mille ta ära kinkis. Need pidid olema ilusad! Kuid mis sundis teda kuduma nii tihedalt, et ühele neljast sukavardast mahtus 30–50 silmust ja kogu ringile kuni 200?

“Pole vist muud põhjendust kui ühiskondlik suhtumine. Hallistes ja Muhus kooti väga tihedalt, igal pool mitte. Setudelgi on väga omapärased sukamustrid, kuid hoopis jämedamast lõngast. Ei saa ju arvata, et muhulastel olid nii palju osavamad käed,” kõneleb Anu. “Kui mõelda 19. sajandi naisele, siis kõik, mis ta lõi, oli tema kunstiline väljund. Paljus muus tal seda näidata ju polnud. Kui talu­tares aastal 1850 oleks keegi tahtnud minna kunsti õppima, ega see poleks kõne alla tulnud. Polnudki muud, kui kudusid v õ i m a t u l t i l u s a i d kindaid! Oma osa mängis kindlasti ümbritsevate arvamus – kui ei oska, ei saa mehele.”

Anu Pink, foto Andra Einmaa

Mehele saamiseks pole enam vaja kindaid kududa. Ons kasvav huvi näputöö vastu enesepiitsutamise vorm või sportlik hasart?

“Arvan, et võimalus millegagi hakkama saada,” ütleb Anu. “Mida kiiremaks maailm muutub, seda aeglasemaid hobisid soovitakse. Muhu kinnaste kudujad naudivad, et suudavad kududa sama tihedalt kui vanasti, ja see tõesti kulgeb aeglaselt. Inimesed vajavad midagi algset, kestlikku, rahustavat, püsivat.”

Oma kahele tütrele on ta näputööoskuse emapiimaga kaasa andnud. Käsitööõpetajana poleks ju nii või teisiti saanud nende eest koolitöid valmis teha! Kuid oma muusikust emale, kes nooruses kudumist eriti ei harrastanud, tuli Anul varraste käsitsemise oskus alles pensionipõlves selgeks õpetada. “Ema hakkas Haapsalu salle kuduma. Nüüd, 87aastasena, õpib muudkui võtteid juurde!” kiidab Anu.

“Inimene mediteerib vardaga, näeb tulemust. ­Oli kera lõnga, millest ühel hetkel saab muster, ese – ise tegin…” mõtiskleb Anu. “Usun, et inimesed lihtsalt naudivad isetegemist. Ühtpidi on see ökoloogiline, sa ei tarbi kiiresti ja palju. Ei viska nii ruttu minema, sest oled vaeva näinud. Ning saad teha sellise, mida vajad. On ju neid, kelle kehakuju ei võimalda poest sobivat kampsunit leidagi. Või on need liiga sünteetilised... Teisalt, kudujal pole kunagi igavlevat ooteaeaga, näputöö on alati kotis. Istun rongis, koon, pean kedagi ootama – koon.”

Käsitööõpetajana on Anu tänulik, et meil on veel koolides alles selline aine, kus midagi oma kätega tehakse. Paljudes riikides on käsitöö õppeprogrammist kadunud. “Ei saa kunagi teada, kas sulle meeldib õmmelda või kududa, kui sa seda proovinud pole.” 

Andra Einmaa