Kui Ugala rahvas peab pidu, tantsutab Luule kõik kavalerid läbi. Tema poolest võib pidu kesta hommikuni.

Praegu annab Luule põlv, mida detsembris lõigati, veel tunda. On selline paks ja kange, õnneks ei valuta! Kui Luule lavale läheb, paneb põlvele sideme peale, muidu kannatab ilma ka astuda. Olgu Ugala mehed mureta, järgmistel teatripidudel on Luule tantsupõrandal nagu viis kopikat!

Tegin endale ükspäev šoppamise päeva ja käisin peokingi vaatamas. No sellist madalat korralikku peokinga, mis vanainimesele sobiks, pole Viljandis olemas! Ma pean Tartusse poodi minema!”

 Luule on kange ega püüagi ses osas vastu puigelda: “Mul on ju saarlase ja hiidlase verd! Isa oli mul puhas hiidlane ja vanaisa saarlane, ema läänlane.”

Oma esimeses mälestuses seisab kolme-nelja-aastane Luule lasteaias nurgas ja on kasvataja peale kangesti pahane. Vaatab trotslikult, kas kasvataja teda näeb, ja tõstab seeliku üles, et tagumikku näidata! “Ju see on mul nii hästi meeles, sest pärast sain kodus emalt vitsa,” itsitab Luule.

 Luule ema elas 86aastaseks ja igal kevadel sõidab Luule Lihulasse tema hauale. Oma isa ei mäleta ta üldse. “Kus ma saangi, ma olin kaheaastane, kui ta ära viidi! Nii kuramuse noorelt, et midagi hullu! Isa saadeti Siberisse selle eest, et ta oli Saksa armees. Ema ei saanud hulk aega tööd, sest ta oli ju fašisti naine. Ellu jäime ainult tänu sellele, et vanaemal olid lehmad ja lambad.

Ma läksin juba kooli, kui ema ikka ootas isa koju, sest ta jäi teadmata kadunuks. Muudkui ootas ja ootas! Alles 28aastaselt hakkas elama mu kasuisaga. Mul on surmatunnini meeles, kui uhke ma olin, kui ema mult küsis, kas onu August võiks meiega elama jääda. Teistel lastel olid ju isad, aga mul polnud! Hakkasin kasuisa kohe papsiks kutsuma. Papsiks ta jäigi, isaks ei hüüdnud ma teda kunagi.”