Kuidas nad olid vanaema väikeses korteris Veerenni tänaval. Voodi peal, tema ja isa. Ja mürasid, nii et Maria rõkkas naerda – suurest rõõmust, et isa oli tulnud külla. “Ukse peal seisis mu täditütar ja vaatas meid. Ma nägin teda, naersin edasi ja korraga hakkas mul piinlik. Sest ma teadsin, et tema isa on surnud, ja tundsin end süüdi, et tema ei saa kogeda seda rõõmu, mida mina sel hetkel kogesin.”

Nii mõtlesidki? Kahesena?

“Jah. Kui olin väike, oli isa puudumise tunne minus väga sügaval sees.” Maria isa suri, kui ta oli seitsmeaastane. “Tean hästi seda valu, et teistel on midagi, mida minul ei ole,” ütleb ta.

Vene filminäitleja Viktor Avdjuško portreepildist õhkub sarmi. Näib, et tütar päris isa silmad ja veidi jonnaka kujuga suu. Veel sai Maria temalt kiindumuse kino vastu – Viktor jõudis mängida ligi sajas filmis, enne kui 50aastaselt suri.

“Mäletan oma isa suure, hooliva ja armastavana,” kinnitab Maria, keda kasvatas ema, näitlejanna Liina Orlova. “Ma ei tundnud kunagi, et isa oleks mind hüljanud, aga tema varajane surm oli üks mu elu olulisemaid sündmusi. See mõjutas mind edaspidi väga tugevalt.”

Suhetes meestega?

“Jah. Varajases nooruses oli mu elus mitmeid mehi, kellega tahtsin olla isa-tütre rollis. See ei tähenda absoluutselt, et mul oleks olnud õnnetu lapsepõlv! Aga igatsesin heakskiitu ja kaitset, mida annab isa. Otsisin armastust, millel pole seksuaalset alatooni, aga milles on pühendumine. Ka Mati Unt oli minu jaoks isafiguur.”

Ja üle Maria näo valgub soojus, kui ta jutustab, mismoodi Unt ta pärast lavakooli “ära rääkis”. “Tol ajal oli näitlejaid vähem ja pakkumisi rohkem, ma sain pakkumise enam-vähem kõigist Eesti teatritest. Tahtsin ema pärast jääda Tallinna ja andsin Draamateatrile nõusoleku. Aga siis, Noorsooteatri puhvetis, tuli mu juurde Mati Unt…”

Mati ei hoidnud end tagasi. “Ta pakkus mulle Noorsooteatris oma primadonna kohta ja ütles: “Maria, ma su näppe ei hakka sahtli vahele lööma, aga kui sa tahad, langen su ette põlvili.””

Mis sa sel hetkel mõtlesid?

“Et nüüd tean, kuidas tunnevad kuningannad.”

Fotod: Kristjan Lepp

Lugu täies mahus ilmus 2018. aasta oktoobrikuu Eesti Naises.