Mart Kadastik: kust otsida positiivset? Päeva algus ei tõota midagi head
Ärritusin juba varahommikul. See on ennekuulmatu: öösel käib Bill Gates salaja mu arvutis, üritab Microsofti vana tarkvara uue vastu välja vahetada, aga kui asendamine ebaõnnestub, jätab vana versiooni taastamata – tagajärjeks pime ja tumm arvuti. Ei imesta, kui varsti murrab IT-miljardär mu külmkappi sisse ja sööb selle tühjaks.
Okei, see ei ole suur probleem, et uudiseid ei saa arvutist lugeda. Mobiiltelefon ajab asja ära. Olekski tervislikum võtta meediamürgist vaba päev. Võtan ette hoopis Barbara Fredricksoni raamatu “Love 2.0”. Ameerika teadlane kirjutab oranžide kaante vahel, kuidas selleks, et meeleolu tasakaalustada, tuleb ühe häiriva episoodi kõrvale koguda kolm positiivset. Sportlased on öelnud sedasama: kaotusevalu on võimsam kui võidurõõm.
Kust otsida positiivset? Päeva algus ei tõota midagi head. Välisukse vahelt leian prügivedaja karmi kirja, milles tuletatakse meelde, et lepingu järgi ei tohi konteiner asuda kaugemal kui kümme meetrit prügiauto peatuskohast. Lippan õue ja mõõdan üle. Tõepoolest, konteiner seisab sõiduteest üheteistkümne meetri kaugusel... Püüan mõistvalt mõelda: kui kõik kliendid sunniksid prügivedajaid ühe lisameetri astuma, kasvaks töömeeste koormus kümmendiku võrra. See pole naljaasi. Aga ikkagi väiklane, urisen. Ei ole ilus ehmatada inimesi nagu kohtutäitur, kes ähvardab 10eurose parkimistrahvi äraunustajat kogu vara konfiskeerimisega.
Tühja taarat ära viies olen juba valmis halvimaks, see tähendab asotsiaalide läbuhaisuses hanereas seismiseks. Ent sedapuhku näib õnn saabuvat minu õuele – järjekorda polegi! Tassin klirisevad kotid vastuvõtupunkti ja lükkan esimese Alexandri automaatliinile. Alles nüüd märkan kirja ekraanil: “Vastuvõtt peatatud taarakasti täitumise tõttu. Helistage...” Helistan vastavalt instruktsioonile ja kuulen tõredat naisehäält: “Jälle täis!” Nagu oleksin mina selle kasti täis teinud.
Veerand tunni pärast…
Loe täismahus artiklit Eesti Naise aprillinumbrist:
