Ma ei vaja lihaste profisportlikku muljumist, millega peamiselt meesmassöörid tegelevad. Spaas tahan ennekõike puhata. Seepärast olengi kehahooldust tellides alati üle küsinud, kas massöör on naisterahvas, sest ainult naise õrnad sõrmed võimaldavad täielikult lõõgastuda. Karlovy Varys Tšehhimaal sattusin millalgi jõulise meesmassööri haardesse – see ei olnud kõige meeldivam elamus.

Tolles Ida-Virumaa populaarses spaahotellis, mida hiljaaegu külastasin, üllatas mind naismassöör. Kõigepealt tahtis ta vestelda. Nii-öelda vaimne warm up. Pidin massaaživoodil istudes rääkima oma haigustest. Ei tulnud meelde midagi märkimisväärset, aga ma ei tahtnud küsijale pettumust valmistada ja seepärast ütlesin, et mõnikord olen unetu.

Massöör – märkasin sinikaid tema käsivarrel – rõõmustas ja teatas, et just massaaž aitab unehäiretest jagu saada, eriti kui kasutada õigeid õlisid. Ta lasi mul nuusutada kümmet pudelikest, pidin neist välja valima kolm kõige meelepärasemat. Mul oli kerge nohu, mistõttu valisin suhteliselt suvalised lõhnad, aga massöör kiitis mu tarka valikut. Selgus, et olin eelistanud lavendlit, avokaadot ja sidrunit, mis kokku segatuna tagavad nahka eriliselt niisutava ja närve rahustava toime.

Kiikasin rahutult seinakella poole – paarkümmend minutit kallist seansiaega oli juba raisku läinud. Paljalt istudes hakkas jahe ka. Ja selg väsis ära. Siis lubati mul pikali heita, aga seejuures paluti jääda selili (tavaliselt algab massaaž kõhuliasendist). Äkki ilmus ei tea kust mu kohale nõiduslik pendel – massöör oli otsustanud mõõta minus peituva energia taset. See osutus, nagu oli karta, olematuks. Pendel püsis liikumatuna kogu selle aja, mis tal kulus üle mu keha, jalatallast kaelani kulgemiseks. Õnneks hakkas pendel mu lauba kohale jõudes hoogsalt kõlkuma.
Edasi loe Eesti Naise veebruarinumbrist: