Foto on illustreeriv. Pexels.com
“Kuidas ta ometi sai mulle niimoodi teha?!” hüüatavad teraapiaseansil maha jäetud naised, laste kasvatamisest kõrvale tõugatud isad, ülemuse peale solvunud töötajad ja muidu elu hammasrataste vahele jäänud inimesed.

Viimasel ajal taban end sageli hüüatamast: “Kuidas on see ometi võimalik?!” Vahel on mu hüüatus kantud rõõmsast üllatusest, kuid enamasti on selles siiski tubli annus nördimust – asjad peaksid olema teisiti (nagu mina ette kujutan) ja inimesed käituma paremini (et mina saaksin end hästi tunda). Budism räägib sellest, et elu on kannatus. Miks? Sest me ei aktsepteeri elu niisugusena, nagu see on. Meil on väga keeruline leppida asjaoluga, et olukorrad ei ole sellised, nagu meie tahame, et teised inimesed ei käitu nii, nagu ootame. See paneb meid olukordi ja inimesi muutma, kõike enda ümber kontrollima, nõudma ja võitlema.

Üks möödunud sajandi tuntumaid psühhoterapeute dr Albert Ellis võtab inimeste peamised absolutistlikud nõudmised kokku nii: 1) mul peab hästi minema, 2) sina pead mind hästi kohtlema, 3) elu peab lihtne olema ja pakkuma mulle seda, mida ma tahan.

Me ei pruugi seesuguseid nõudmisi alati välja öelda – vahel on need alateadlikud ja pesitsevad sügaval me sees –, kuid sellegipoolest mõjutavad need me suhtumist ja käitumist ning toovad oma jäikusega kaasa rahulolematuse, pettumuse ja ärevuse.

On normaalne seada elus eesmärke, püüelda tublide saavutuste poole, pälvida lugupidamist ja loota, et asjad sujuvad. Enamasti on meil üsna realistlikud ootused: et partner pühendaks meile oma aega, et laps saaks koolis hästi hakkama, et tervis püsiks hea, et töö pakuks rahuldust ja ülemus peaks meist lugu. Kuid elu ei pruugi siin meiega sugugi ühte meelt olla