Kõrvaltvaataja võib arvata, et oma eaka emaga elavad koos ainult mehed, kes naisteturul löögile ei saa – nad on kas alkoholilembesed või lihtsalt saamatud. Kas see on alati nii?

Levinud on ka arvamus, et mehed, kes elavad koos emaga, on lasknud mammal oma elu üle kontrolli võtta ja tahavad jääda elu lõpuni väikeseks poisiks, nautides tingimusteta armastust ja hoolitsust. Sedagi teatakse rääkida, et üksi poega kasvatanud emad näevad meelsasti, et laps kunagi kodust ei lahkuks, sest iga majapidamine vajab siiski mehekätt.

Leidub samas küllaga näiteid, kus ühel või teisel põhjusel emaga eluaset jagavat meest ei saa pidada ei kehvaks ega memmepojaks.

Sünnist saati Tallinnas Pääskülas elav Tõnu (48) ei ole kunagi lapsepõlvekodust välja kolinud ja jagab siiani emaga maja. Kunagi elasid seal ka tema vanavanemad, kes on nüüdseks surnud. Isa lahkus pere juurest juba siis, kui Tõnu väike oli.

Tõnu on haritud, ei joo ega suitseta, näeb oma vanusest noorem välja, tal on töö, hobid, palju sõpru, kuid suhetes naistega pole tal enda sõnul õnne olnud. “Või on just õnne olnud, et olen hullemast pääsenud,” naerab ta. Selles osas vastab ta tõesti ettekujutusele mehest, kes emaga koos elab – ta pole leidnud sobivat naist. “Pruute on mul elu jooksul ikka paar tükki olnud.”

Tõnu sõnul on peamine põhjus majanduslik, mitte see, et ema hoiaks teda kinni või ei saaks tema ilma emata hakkama. “Küsin vastu: miks ma peaksin võtma laenu ja korteri ostma, kui mul on kodumaja olemas? See, et mu 69aastane ema elab samas majas, ei ole minu jaoks määrav põhjus kodust lahkumiseks. Kunagi oli meid siin palju rohkem – vanaema, vanaisa, vanavanaema, tädi – ja saime ka hakkama.”

Tema töökaaslastest ja sõpradest ei tea kõik, et Tõnu on poissmees ja elab emaga koos. Seda infot ei levita ta kõva häälega just negatiivse kuvandi tõttu, mis sellistel meestel Eestis olema kipub. Vahel norivad sugulasedki, et mis Tõnul viga on, et ei saa oma elu peale minna. “Mitmel sõbral on jälle selline arusaam, et kuna elan emaga koos, siis järelikult teeb ema mulle kõik ette ja taha ära. Meil on täiesti vastupidi. Mu ema ei ole kunagi olnud väga hea perenaine ega oska eriti hästi süüagi teha. Olen juba kümneaastasest peale ise koristanud, pesu pesnud, süüa valmistanud, nii et kodutööde jaoks mul küll ema vaja pole.”

Tõnu ei eita, et oli aeg, kui ta pidas tõsist plaani ära kolida, aga sellest on üle kümne aasta möödas. “Mul oli siis üks kena tüdruk, aga kokkuvõttes selgus, et majanduslikult oli mõistlikum ikka oma majja jääda, mitte minna raha laiaks lööma. Aga võib-olla tõesti pole ka suhetest asja saanud, kuna naised nägid, et nad peaksid mind valides elama ka koos mu emaga.”

Täismahus artiklit loe Eesti Naise aprillinumbrist: