Mida me saame õppida minevikust?
On sinu elus midagi, mida sa tagasivaadates kahetsed? Äkki tegid sa midagi, mis sind nüüd aeg-ajalt närib. Või jätsid hoopis tegemata midagi, mis sulle nüüd hingerahu ei anna. Usun, et meil kõikidel on midagi sellist hingel.
Louise L. Hay on öelnud, et süütunne on inimeste peamiseks haiguste allikaks - me lihtsalt ei suutvat rahu sõlmida sellega, mis on olnud, vaid ketrame seda kõike uuesti, lootuses, et midagi seeläbi muutub. Aga ei muutu ju. Kui me ühte ja sama asja sajandat korda oma peas läbi mängime, ei muuda see kuidagi olnut, vaid ainult kinnistab seda meie peas. Aga ehk ei olegi meie tegelikuks põhjuseks lootus midagi muuta, vaid pigem juhtunut iseenda maailmapildiga kohandada.
Ühes oma hiljutises usutluses kirjutasin sellest, kuidas me elame paralleelselt 3 maailmas – objektiivne maailm, tajutav maailm ja soovitud maailm. Objektiivset maailma ei koge me kunagi, sest me tajume maailma alati läbi subjektiivse filtri. Tajutav maailm võib olla meie jaoks meeldiv või ebameeldiv (lähtuvalt, kas see ühtib soovituga või mitte). Ja soovitud maailm on tegelikult „multifilm" meie peas, mille tajutava maailmaga suhestudes aluseks võtame - kui tajutav maailm ühtib soovitud maailmaga, nimetame seda õnneks. Kui tajutav maailm erineb soovitud maailmast, nimetame seda „asjad ei ole korras".
Aga asjad ei ole korras millega võrreldes? Jah, ainult soovitud maailmaga võrreldes. Kui meie soovitud maailmapilt oleks teistsugune, võiksid asjad ka korras olla. Järelikult ei ole asi asjades, mis korras ei ole, vaid meie soovitud maailmapildis, mis tegelikkusega ei ühti.
Oma elule tagasi vaadates on meil mõtisklemiseks kaks võimalust. Üheks, ja keerulisemaks, on õppida minevikust, kuidas tulevikus asjad kontrolli all hoida ehk siis kuidas tajutav maailm soovituga kooskõlla viia ehk kuidas oma elu selliseks muuta, et see sind rahuldaks.
Viska pilk peale enda või mõne kaupluse raamaturiiulile, ja leiad sealt hulganisti kirjandust teemal, kuidas oma elu korda teha (nt see artikkel siin). Sellised raamatud müüvad küll hästi (sest see annab lootust), aga päris elu vaadates näeme ikkagi, kuidas 99% isegi selliseid raamatuid lugevatest inimestest oma eluga rahul ei ole – ikka on nende poolt tajutav maailm vastuolus soovitud maailmaga. Ja mis on nende järgmiseks sammuks? Loomulikult osta uus sama sõnumiga raamat.
Teiseks võimaluseks on aga mitte püüda muuta tajutavat maailma, vaid soovitud maailma. Teisiti öelduna tähendab see vabaneda kontrollist. Vaata tagasi viimasele nädalale ja küsi endalt, kui paljud aset leidnud sündmused olid sinu jaoks ette teada? Kas sa teadsid, et kohtud nende uute inimestega? Kas sa teadsid, et need asjad lahenevad selle nädala jooksul ära? Või kas sa teadsid ette, et need uued probleemid sinu ellu ilmuvad? Julgen arvata, et nädal aega tagasi ei oleks sa osanud enamikku juhtunust ette prognoosida – kõik need asjad tulid sinu ellu sinust sõltumatult.
Ja sellele vaatamata on sul ka täna, pühapäeval, tunne, et pead järgmise nädala või järgmise kuu enda kontrolli all hoidma, sest muidu lagunevad asjad koost. Aga tee eksperiment ja vaata, kuidas tulevane nädal sinu ees lahti rullub. Ma luban, et juhtub väga palju, millest sa täna isegi mõelda ei oska.
Miks meil on tunne, et peame ja suudame oma elu kontrollida ja juhtida, kui seda praktiliselt teha püüdes see meil siiski ei õnnestu? Me kõik kogeme igapäevaselt, kuidas asjad ei ole meie kontrolli all, aga sellele vaatamata käitume, nagu asjad oleksid meie kontrolli all. Kui asjad oleksid meie kontrolli all, ei oleks me ju õnnetud, kui midagi ootustele vastupidist juhtuks – me peaksime ju ka seda ette teadma. Aga ei, kõik asjad tulevad meie ellu ootamatult – nii head kui halvad. Just seetõttu saame minevikust õppida ainult seda, kuidas olevikuga rahu sõlmida.
