Mida soovivad Eesti Naise toimetajad äsja alanud 2017. aastalt?
Aita Kivi: Soovin, et meie ümber oleks üha rohkem inimesi, kes väärtustavad elustiili, mis aitab piirata liigset tarbimist. Et oleks rohkem ehedust ja põliseid väärtusi, sealhulgas vahetut suhtlemist inimeste vahel! Ja muidugi – rahu! Nii meelerahu mõttes kui ka poliitilises plaanis. Isiklikult soovin vähem muretseda ja rohkem kirjutada ning märgata igapäevadeski võimalikult palju ilusat.
Liis Auväärt: Soovin seiklusi, endale ja teistele. Selliseid, mis raputavad mugavustsoonist välja ja panevad üle kere surisema. Tahaksin kohtuda tontsuru ja lendoravaga, käia Jaapanis ja kirjutada veel ühe vahva lasteraamatu!
Helina Piip: Soovin hakata õppima prantsuse keelt; soovin, et kohtaksin uusi sõpru; et mus oleks palju-palju elurõõmu; et saaksin rohkem reisida; et suhtleksin oma lastega rohkem ja nad ka omavahel paremini läbi saaksid; unistan armastusest, mis ei ole keeruline.
Anne Metsis: Soovin, et jätkuks palju armastust ja hingerahu nii kodus kui ka maailmas. Soovin tegeleda rohkem kehakultuuri ja tantsuga.
Lia Virkus: Minu selle aasta märksõnad on oma vanemad ja kvaliteetaeg koos nendega. Väärtustan seda, et nad on meil olemas ja püüame nendega rohkem koos olla ja neid toetada-aidata.
Teine märksõna on enda tervis ja liikumine. Soov võtta rohkem aega enda jaoks, olla rohkem looduses ja liikumises. Kodukontoris kipuvad oma aeg ja tööaeg kogu aeg koos käima, püüan sel aastal suurendada "oma aega" ja veeta seda koos oma armsatega, vaadates rohkem silma ja jagades oma rõõme-muresid üheskoos.
Krista Kiin: Kuna ma usun sügavalt, et mistahes institutsioon (riik, ühiskond, pere) on just nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli, soovin uuelt aastalt, et meil leiduks suuremeelsust aktsepteerida enda kõrval ka norm-massist erinevaid inimesi, avatust mõista ükskõik, milliste vähemuste muresid, oskust märgata endast nõrgemate vajadusi ning heldust toetada abivajajaid.