.

Terviserikkega sündivaid lapsi ei ole praegu rohkem kui varem. Sündide arv on sama nagu 1995. aastal, umbes 14 000 (võrdluseks – 1980. aastatel ligi 25 000). Ka see on sama, et iga 20. vastsündinu ehk viissada last aastas jõuab Tallinna lastehaigla Lääne- ja Põhja-Eesti teeninduspiirkonnast vastsündinute ja imikute osakonda. Neile kõigile tuleb tagada hea elustart.

“Eesti on turvaline riik, kus sündida,” teatab lastearst. “Tänavu ilmunud UNICEFi raportis jagame koos Sloveeniaga maailmas 5.–6. kohta vastsündinute ellujäämise edetabelis.”

Juhtiva lastearsti teeb ärevaks hoopis muu – tõsiasi, et kõigil Eestimaa lastel ei olegi enam võimalust käia oma kodukohas lastearsti juures. Lastepolikliinikutest on saanud ajalugu, väikese patsiendi mured on jäetud pea täielikult perearsti õlgadele.

Kas lastearsti elukutse pole enam popp?

Liis Toome ei varja pahameelt: “Lastearstiks saab õppima minna täpselt nii palju huvilisi, kui riik kohti välja kuulutab. Meil puudub lastearstiabi puudutav riiklik kontseptsioon. Tundub, et ka üksteist välja vahetavatel tervishoiuministritel pole selge, kuidas maapiirkondades lastearstiabi korraldada. Kuid perearstikeskustele peab kindlasti lastearst abiks olema.”

Liis Toome enda kaks poega, Joosep ja Jaagup, sündisid kohe pärast ülikooli lõpetamist. “Praeguses mõistes vara,” nendib ta. Nüüd lükatakse laste saamine üha hilisemasse ikka. Bioloogiliselt parim vanus terve lapse sünnitamiseks on aga naise 20ndad eluaastad. Sestap tahab lastearst südamele panna: laste saamist ei tasuks liiga hiliseks jätta! Tervislikud eluviisid võiksid alata juba piigapõlvest. “Ja mis salata, terve lapse saamine algab juba hea isa valikust,” lisab ta poolmuigega.

1995. aastal kirjeldas ajakirjanik Margot Visnap peamisi murekohti lastearsti töös – narkomaanidest emad, arsti suur emotsionaalne koormus, lähedastele veel mitte täielikult avatud haiglapalat, ebaproportsionaalne töötasu (võtmete valmistamine maksis pea poole tohtri öövalve tasust!), vanemate üldine teadmatus enneaegselt sündinud beebide eest hoolitsemisel…

Mis on selle ajaga võrreldes muutunud?

“Nii murrangulist perioodi meditsiinis nagu meie põlvkonna jooksul niipea ei näe!” ütleb Liis Toome. “Võin oma kolmekümneaastase töökogemusega rääkida eelnenust mitte vanaema, vaid vanavanaema juttusid. Noortele kolleegidele on see üsna hoomamatu.

Äsja töötasime välja vabariikliku juhendi, kuidas käituda enneaegse sünnituse ja enneaegse vastsündinuga. Oluline soovitus kõikidele Eesti haiglatele on, et haiglauksed peavad olema vanematele avatud ja lapse hooldusesse peab olema kaasatud kogu pere. Lapsele peab olema tagatud vanemate juuresolek 24/7,” meenutab tohter kunagi isadega suhtlemiseks mõeldud videotelefoni haigla vestibüülis. Mis enamiku ajast oli rikkis… Isadel oli oma vastsündinud lapse ja kaasa külastamine haiglas rangelt keelatud.

Liis Toome: “Terve lapse saamine algab juba hea isa valikust.”

Muutunud on ka see, et kui varem suhtlesid arstiga peamiselt emad, siis nüüd on isad kõikjal kaasas.

Kui raske oli noore arstina valitsevaid põhimõtteid muuta?

“Kergem on osta uus aparatuur kui muuta kogu personali mõttemaailma,” sõnab Toome. Nüüd on meil sünnitusmajade juures ka intensiivravi vajavatele titadele perepalatid, kuid ravi on siiski veel killustatud. Ideaalis peaksid sünnitaja eest hoolt kandnud ja vastsündinut ravivad arstid töötama ühtse meeskonnana sama katuse all.

Kas helistate ka nüüd pühapäeval haiglasse, et maimukeste tervise järele küsida?

“Praegune meditsiin on meeskonnatöö,” on doktor Toome rahul teadmisega, et haiglas on peale tema inimesed, kes oma tööd väga hästi teevad. Kui 1990. aastatel oli arstidele-õdedele abiks vaid psühholoog, siis nüüd on paljud probleemid osakonna sotsiaaltöötaja, imetamisnõustaja, toitmisspetsialisti, hingehoidja ja kogemusnõustajate õlul. Kergemate haigusseisundite diagnoosimiseks ja raviks on päevaravi. Teisalt on arsti töö muutunud intensiivsemaks, sest haiglas on ainult tõsiste probleemidega lapsed.

Arsti sõna vajab värske ema ikka!
“Vanematega suhtlemine on jäänud ikka samasuguseks,” nõustub doktor. “Kuigi nüüd on nad teadlikumad, haritumad ja nõudlikumad, ka erinevaid maailmavaatelisi suhtumisi on rohkem...”

Ei pääse mööda ka vaktsineerimise küsimusest.

“Põlvkond, kes praegu sünnitab, ei ole suuri nakkushaiguste epideemiaid näinud. Minu arstipraktika alguses sündisid lapse ooteajal punetisi põdenud emadel kuulmis- ja nägemiskahjustustega ning südamerikke ja vaimupuudega beebid. 1990ndatel hakati meil lapsi punetiste vastu vaktsineerima ja enam neid kahjustusi ei esine,” ütleb arst. “Muidugi tuleb pere soovide ja erisustega arvestada. Ent kui vanemad oma veendumustes seavad ohtu lapse elu, näiteks ei luba usulistel kaalutlustel elupäästvat vereülekannet teha, on meil õigus kaasata politsei ja arstile jääb protseduuri üle otsustamise õigus.”

1995. aastal sai üks ühekilone tüdruk, kelle ema intensiivravi maimukestele tekke ja mütsikesi kudus, Liis Toome järgi nimeks Liis. Seda juhtus teistegi tirtsudega, kes jäid nii oma päästjahaldjat kaude kaasas kandma…

“Enam Liisi nime nii väga ei panda, võib-olla siis oli see moes,” muigab tohter.

.

Esimesed isad sünnituse juures

Foto: erakogu
Oli 1990. aasta, kui Jelena ja Ilmar Kesselmanni perre oodati teise lapse sündi. Nende esimese lapse ilmaletulek oli olnud hirmutav, nagu toona paljudel – Jelena jäeti üksi pikki tunde kestnud sünnitusvalude kätte vaevlema. “Kui viimaks aru saadi, et hakkan surema, olid kõik kuni osakonnajuhatajani kohal. Siis oli minul juba ükskõik… See oli nii kohutav, mõtlesin, et enam ma küll sünnitusmajja ei tule,” rääkis naine Eesti Naise 1990. aasta novembrinumbris artikli autorile Outi Pihlajale (kuna soomlaste huvi Eestis toimuva vastu oli tohutu, siis oli estofiililist Outi toimetuse “oma soomlane”).
Ilmar Kesselmann: “Olla naisele toeks ja näha midagi, mida mees teha ei saa, on imeline!”

Nüüdki lähenes lapse sünd koos kartusega. Ühel õhtul asja abikaasaga arutades küpses Rapla abialevivanema ametit pidaval Ilmaril otsus teha kõik, mis tema võimuses, et olla oma naisele toeks.

“Pärast meie jutuajamist läksin sünnitusmajja arstidega nõu pidama. Suur tänu, et nad mõistsid ja meie soovile vastu tulid,” rääkis Ilmar toona. Tütrekest oli kerge sünnitada, paberite täitmiseks haigla vastuvõtus kulus aega rohkem kui sünnitustoas. Ning Ilmarist sai üks esimesi isasid Eestis, kel õnn sünni imet kogeda.

Mehe pilk märkas kohe ka seda, mida haiglas normiks peeti: “Sünnitustoas on kõle ja külm. Sünnituslaud-pukk on nii suur ja kõrge, et valudes naisel on sinna ronida raske. Laest tilkus vihmavesi… tingimused, milles meie lapsed ilmale tulevad, on sünged.” Küllap olid temagi tähele-
panekud selleks veerevaks kivikeseks, mis tasapisi päästis valla laviini sünnitushaiglate tänapäevastamisel.

Paberite täitmiseks haigla vastuvõtus kulus rohkem aega kui sünnitustoas.

“Olla naisele toeks ja näha midagi sellist, mida mees teha ei saa... Uue inimese tuleku rõõm ületab kõik!” on Ilmari emotsioonid tänini värsked. 1992. aastast Parksepa kooli direktori ametit pidav mees on vahepeal loonud uue pere, kuid suhted laste ja nende emaga on ikka soojad. Ka oma kaks järgmist vastsündinut on ta sünnitustoas puhtaks pesnud ja kaasa rinnale pannud.

“See hetk, kui laps ilmale tuleb, on sõnadega kirjeldamatu. Lapse esimene pilk… silmside tekkis meil kohe, kui Liisaga esimest korda teineteisele otsa vaatasime.”
Pooleaastasest 1990. aasta kaanetüdrukust Liisa-Evist  on saanud magistrikraadiga spetsialist, keda köidavad nii sotsioloogilised uuringud kui ka lapsepõlves alguse saanud tantsuharrastus. Foto: Kristjan Lepp

Liisa-Evi Kesselmann, sama ajakirja pooleaastane kaanetüdruk, on nüüdseks 28aastane eebenikarva juustega sihvakas naine, kelle hobiks lapsest saati olnud šõutants. Tartu ülikoolis sotsioloogiat õppides uuris ta oma lõputöödes peresuhteid – “Lahutuse mõjust lastele” ja “Laste väärtus naise jaoks”. Praegu töötab ta vanemkonsultandina uuringu- ja juhtimiskonsultatsiooni firmas HeiVäl Consulting. Lapsi tal veel pole, sünnitusega seotud muljeid kuuleb sõpradelt. Valdavalt on need positiivsed. Õde teab, et ka ta vend Janek (38) viibis nelja aasta eest oma lapse sünni juures.

“Lähedast inimest ei tahaks ma valudes piinlemas näha, seepärast ei saa minust sünnitaja tugiisikut. Aga oma sünnituse juurde tahan küll lapse isa,” on Liisa-Evi kindel.

.

Beebikõht esikaanel – ennekuulmatu!

Foto: EN arhiiv
Kui tavaliselt oli endisaegsete kaanetüdrukute kohta ajakirjas kas või paar tutvustavat rida, siis 1987. aasta märtsinumbri kaanepildi infoks ei muud, kui et tegu on Jüri Vendelini fotoga.

Kes on see beebikõhuga noor naine, nüüd juba 30aastaseks saanud lapse ema?

Pildi autor fotograaf Jüri Vendelin (70) mäletab, et modelli leidmiseks otsiti abi naistenõuandlast. Ega siis polnud tavaks tänaval ligi astuda, liiati veel õnnistatud seisus noorikuid tülitada. “Olin paar aastat varem midagi sarnast teinud, tuttav naine palus end jäädvustada. Pakkusin fotot ajakirjale Nõukogude Naine – toimetuses ei võetud mind jutule!” meenutab Vendelin. Seega oli kaanepilt tema jaoks ka väikest viisi revanš.

Pildi sünniloo taga on aga Vendelini sõnul hoopis “novaatorlike mõtetega noor toimetaja”, värske ajakirjandusdiplomand Milla Mägi, kes meenutab: “See oli peatoimetajate jaoks ideoloogiliselt raske aeg, sest vaja oli hakata u u t m a. Kindlakskujunenud teemadega ajakirjas olin mina siis see noor, kes uutma pandi!” Lehekülgede kujunduses valitses üsnagi kivinenud stiil ja kaane üle otsustas tavaliselt fotograaf, kelleks oli Gustav German. “Mõistsime, et kõigepealt on meile vaja teistsugust kaanelahendust. Vendelin kuulus uue põlvkonna fotograafide hulka, mul olid nendega head suhted,” meenutab Milla. “Juba pikemat aega oli meil õhus last ootava naise teema, kuid panna see kaanele – absoluutselt mõeldamatu! Me ei julgenud sellest isegi peatoimetajale rääkida.”

Millale meenuvad läbirääkimised naistenõuandlaga. Väljaande renomee oli selline, et tuldi vastu peaarsti tasemel. Otsiti noor ema, kes pildistamisega päri. “Karakterit, kes paneb pildi elama, polnudki nii lihtne leida. Kuidas tabada pühadust, püüda pildi sisse see fluidum, mis kõnetaks. Kõik mängis rolli, riietus, valgus…” mäletab Milla, et pildistati mitu seanssi. “Tundub, et Eesti naised avastasid raseduse emotsionaalse ilu,” lisab ta.

Vendelinile, kes asutas Tatari tänavale oma kooperatiivi-fotostuudio ja lõi ühe esimestest fotoagentuuridest Nõukogude Liidus, järgnes terve põlvkond emadust pildistavaid naisfotograafe. Mõnigi neist sai perekonnaalbumi jaoks lapseootuse jäädvustajate näol endale teenistuse. Mäletame ju kõik 80ndate beebibuumi, lapseootus sai popiks!

Känguruemmed

Ema ja imiku nahakontakt ehk kängurumeetod sai alguse 1970. aastatel Colombias, kuna seal ei jätkunud enneaegsete laste jaoks kuvööse. Arengumaades kasvavad imikud ema põues. Kasu pole üksnes emotsionaalne – nii hoitud lastel on ka tõhus kaitse infektsioonide vastu, parem kaaluiive ja muud tervisenäitajad. Meetod on üha soositum ka arenenud maades ema ja lapse lähedussuhte loomisel. “Känguruemme” puhul ajapiirangut pole – mida kauem, seda parem.

Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta mainumbris