Miks Kaika Laine sõbrad solvusid
Artiklis on Ojasalu tsiteeritud järgmiselt: „Ta [Laine] ütles, et minge võtke aiast, või andis külmkapist viimasegi ära. Inimesed ju kahmasid kõike, ega nad siis mõõdukalt võtnud. Esimese kasvuhoone ehitasimegi alles pärast Laine surma. Tõime kõik turult, sest aiamaale ei jäänud meil oma pandud saagist tavaliselt midagi alles.“
2013. aastal ilmunud raamatu „Kaika Laine inimesed“ autorid Einar Ellermaa ja Inge Pitsner vestlesid toona kümnete Laine sõprade, sugulaste ja rahvaarstilt abi saanutega ning ükski neist sellist probleemi ei tea. Küll teavad nad seda, et külmkapp oli tühi neil paaril-kolmel viimasel aastal, kui Laine tõesti enam ravida ei jõudnud ehk raha ei teeninud. Siis oleks olnud Sirje Ojasalu kord vanainimese eest hoolitseda, aga ta ei teinud seda järjepidevalt. Tõelised Laine sõbrad, keda Sirje samas eemale tõrjus, tõid Lainele süüa, aga iga kord, kui nad uuesti tulid, oli kapp jälle tühi.
Järgnevalt katkendeid raamatust „Kaika Laine inimesed“.
Rein Muoni:
Rein ütleb kurbusega, et elu viimastel aastatel oleks Laine väärinud ilusamaid päevi ja paremat hooldust. Küsimus ei olnud hooldamatuses, vaid hoolduse tasemes. Rein nägi külaskäikude ajal tühja külmkappi ja läks Kaikale seetõttu alati toidukotiga. "Laine ütles siis, et nüüd on mul mõneks päevaks süüa. Aga ta ise mitte kunagi ei kurtnud, et kõht on tühi või et tuba külm. Ikka ütles, et oi mul on süüa küll. Kui pakkusin värskelt toodud toitu, ütles ta, et oi, ma olen just söönud, aga kui tegin võileivad valmis, sõi suure isuga."
Reinu häiris väga, et viimastel aastatel tõmbas Sirje pidevalt telefoni välja, et keegi vanainimest ei segaks. "Tahtsin ju sellepärast helistada, et lihtsalt küsida, kuidas olukord on, kuidas ta end tunneb. Kõige halvem oli veel see, et Sirje pani väljastpoolt maja ukse lukku. Kartsin kõige rohkem, et kui mingi õnnetus peaks juhtuma, siis vanainimene ei saaks väljagi. Ükskord tulin talvel toidukotiga, maja uks oli jälle lukus, ma hõikasin, aga Laine ei kuulnud. Panin toidukoti ukselingi külge rippuma ja kui hiljem küsisin, kas sai koti kätte, ütles ta, et pole näinud. Ei tea, kes selle ära võttis."
Helve Hiis:
Laine armastas väga suhelda. Eriti meeldis talle saada tagasisidet oma ravialuste kohta. „Kui talle helistasin ja tal oli algul enesetunne vilets, siis sageli juba pärast lühiajalist vestlust kõlas tema hittlause „Hätä ei olõ sittagi“. See tähendas, et enesetunne on tunduvalt paranenud.“
Laine viimastel eluaastatel ei käinud Kaikal just palju inimesi ning suhtlemine sõpradega toimus peamiselt telefonitsi. Rääkimine aitas Lainel mõtted oma tervisemuredelt eemale juhtida. Ta jutustas helistajatele tihti, kuidas noorpõlves igal laupäevaõhtul pere koos laulis ja pilli mängis. Ta oli huvitatud kõigist ja kõigest, ka sellest, mis laias maailmas toimus. Laine eluõhtu ideaalvariandiks olnuks Helve meelest igapäevane põetaja-seltsiline, kes vahendanuks telefonikõnesid, võtnuks vastu sõpru ja tuttavaid ning lihtsalt oleks rääkinud temaga.
„Kas oli Laine selline eluõhtu, nagu ta oli, kirjas juba tema saatuseraamatus… kes teab. Ikkagi jättis ta nii mulle kui teistele sõpradele terve rodu küsimärke. Ka selle, miks olime kõik nii jõuetud ja abitud teda aidata püüdes.“
Helve teab, et Laine ei mõistnud kunagi kellegi üle kohut. Ta ütles, et see pole inimese pädevuses. Ta oli ainult nukker selle üle, kui palju on maailmas kadedust ja kurjust. Aga kõik kuri tulevat nagunii endale tagasi. "Kui keegi Laine ära pahandas, siis sõnas ta, et „saadame kuu peale kurke müüma“. See oli tema kõige rängem karistusviis.“
/---/
Laine tundis muret ka selle üle, et inimesed kaugenevad loodusest. „Ta ütles meile ikka ja alati, et kui jõuate, kasvatage oma toidud kõik ise. Ise külvates ja harides oleme juba enne söömist selle taimega kuigipalju seotud. Ta rõõmustas alati omakasvatatud tomatite ja kurkide üle, kui talle neid kaasa võtsime, neid tõid ka paljud tema sõbrad. Talle meeldis väga punapeet, tehtuna nõrga äädikalahuse ja suhkruga. See oli siis, kui tal endal enam jaksu nende kasvatamiseks polnud.“
Virve Kirs:
Virve tundis nii rõõmsat kui kurba Lainet. Imeravija elu kurvem periood saabus siis, kui tervis läks nii viletsaks, et ta omal jõul enam toast väljas käia ei jõudnud. Niipalju liikus, et viis trepikäsipuule oma pestud riided kuivama ja tõi need pärast tuppa tagasi. Mõnikord vastas ta Virve küsimusele, kuidas sa täna elad, nõnda: „Nigu tuli tuurõn puun.“ Ta kurtis Virvele tervise üle, aga oli ka koduseid probleeme. Need probleemid tulid välja vestlustest igapäevase eluolu üle, sest otseselt Laine kellegi peale ei kaevanud ja olmelistesse ebamugavustesse suhtus pigem humoorikalt. Näiteks Virve sõnade peale, et kui su toatemperatuur on ainult 16 kraadi, siis on ju külm, ütles Laine, et tal on ju kampsun seljas ja villased sussid jalas ja kui Ülo tuleb, siis ta teeb pliidi alla tule ja siss lätt jälle lämmäs.
Laine nimetatud Ülo oli siis sulane, kes abistas talu juures ning tegi ka Lainele süüa, nagu oskas, küttis ja koristas tuba ning viis pissipotti välja.
Oli päevi, kui Laine telefonitoru otsas suure häälega nuttis ega olnud maha rahunenud ka mitme tunni möödudes. Sellistel puhkudel helistas Virve Sirjele. „Ma ei tülitsenud Sirjega, aga ma tundsin huvi, mis juhtus, et Laine nii kurb on. Sirje rääkis oma versiooni, mis tavaliselt erines Laine versioonist. Ma ütlesin Sirjele, et nii haiget inimest ei tohi jätta kauaks sellisesse olukorda, keegi peab juures olema, kui ta ei suuda omal jõul maha rahuneda. Ja kui ma õhtul uuesti Lainele helistasin, siis ta ütles, et Ülokene on siin.“ Selle koha pealt Sirje arvestas Virve sõnadega.
Virve teada pahandas Sirje Laine peale suurte telefoniarvete pärast, ehkki enamasti helistasid sõbrad Lainele, mis kõne vastuvõtjale ei tekita kulusid.
Laine ei öelnud kunagi Sirje kohta halvasti. Laine kreedo oli läbi elu, et kurjusele kurjusega ei vastata ning oma hädades oled ikka ise süüdi.
Juta Käärik:
Juta tahab Laine elu kolm aastakümmet kõrvalt näinuna kõigutada nende inimeste nii-öelda teadmist, kes arvavad, et Laine oli päratu rikas. Juta teab, et Laine ise raha ei küsinud. Nõukogude ajal tegutsedes oli tal ees põll ja põlletaskusse võis panna mida iganes ja kui palju iganes. Kui midagi ei pandud, polnud ka häda, sest Lainele ei olnud see prioriteediks.
„Laine prioriteet oli aidata inimesi niipalju, kui oli tema võimuses. Kui Laine majja tuli Sirje-nimeline abiline, siis tema määras taksid, lasi väravast inimesi sisse ja kasseeris raha. Kas Laine üldse sealt raha sai? Kui, siis mingi osa. Ma ütlen kadund Laine, Jumala ja enda nimel, et mida ma siin räägin, see on tõsi.“
Laine rääkis Jutale, et ta on maksnud ära Sirje võlgasid. Laine põhjendas, et tal on rahva ees häbi ja sellepärast maksis võlad ära. „See ei ole õige, kui Sirje ütleb, et tema keelas ravimise ära. Ei, Sirje käskis edasi ravida, aga Laine suutis talle selgeks teha, et ta enam ei suuda ravida.“ Mida rohkem inimesi käis Laine juures rohtu saamas, seda rohkem kogunes ju raha.
Juta nähtud valus tõde on see, et mida viletsamaks Laine tervis muutus, seda vähem suutis ta oma tahet avaldada ning seda suuremaks muutus Sirje mõju. Konkreetsete faktidena nimetab Juta majas telefoni väljatõmbamist, elektri väljalülitamist ja välisukse kinnikeeramist nii, et seestpoolt ei saanud seda avada, ning Lainele kingitud asjade kadumist.
Juta kuulis väga harva Lainet kurtmas ja siis ka läbi lillede. Laine andis kaudselt märku, mis olukord on. Näiteks ütles, et seinad on nagu paberist, tuul puhub lausa toas. See tähendas, et toas oli külm.
„Aga kui Laine oli väga meeleheitele viidud, siis ta nuttis lohutamatult. Näiteks ühes viimastest jutuajamistest, mis meil oli enne tema jäädavat lahkumist, oli selline lause: „Ma olen neile ju k õ i k ära andnud! Mida nad minust veel tahavad?“ Kõva häälega nuttis ja nii ütles.“
Osa Laine sõpru ei olnud Sirje soosingus, Juta kaasa arvatud. Kui need sõbrad tahtsid Lainet külastada, pidid sellest Sirjele ette teatama ja aja kokku leppima.
„Laine ütles, et see on tema heaolu pärast ja seetõttu helistage Sirjele ja küsige, millal võite tulla. Sirje tuli siis kohale ja istus praktiliselt külalise ja Laine vahele. Sellega peletas ta inimesi Laine ümbert.“
