Minu päev Hannes Praks
Linnas on hommik vahel päris hull.
Vanem poeg peab Püha Johannese kooli jõudma ja kaks nooremat lasteaeda. Kõik ühte autosse. Sul on limiteeritud ajahulk. Sa pead oma ajad liiklusega sünkima. Jääd viis minutit hiljaks, oled täielikus ummikus!
Maahommikud seevastu on võrratud! Need seostuvad suvega ja siis pole kellelgi kuskile kiiret. Rehielamu on nii ehitatud, et päike hakkab hommikul kambrisse sisse paistma. Vaated võivad olla müstilised.
Kaerahelbepuder keeb viis minutit. Ma eelistan seda. Kui tahad riisiputru teha, arvesta 40 minutiga. Tatrapuder on seal vahepeal, 15 minutit.
Kui on jahe, teen hommikul pliidi alla tule. Kodutunde loomiseks pole muud vaja kui puukuur ja küdev ahi selle keskel, ütles üks sõber. Ka mina usun elava tule müstilisse jõudu.
Mu professuur kunstiakadeemias on lõppenud. See oli üliintensiivne aeg.
Pidid maksimumtempos mõtlema, süvenema, suhtlema, pakkuma lahendusi. Võib-olla on see stiiliküsimus – kes kui palju pühendub ja ennast töösse matab. Ja ma ei ütle, et ma kõike õigesti tegin, aga õhtul koju naastes olin üsnagi düsfunktsionaalne. Merle (Hannese naine Merle Liivak – toim) kommenteeris, et õhtul EKAst tulles olin ma nagu ratasteta auto – oleks nagu auto moodi, aga sõita sellega ei saa! Energia, mis alles jäi, oli napp. Välistudengid, ehitamised, igasugu projektid, üks workshop teise otsa.
Ja siis – see oli kevadel – sain teate, et presidendi mesilased heidavad peret, tule võta nad puu otsast alla! Kihutasin jalgrattaga Kadrioru poole, sõitsin rohelise tulega üle ristmiku ja auto keeras mulle küljelt sisse. Käeluumurd. Tõlgendasin seda kui telegrammi kõiksusest: võta vaiksemaks! Sain aru, et oma tohutu samastumise või teemasse süvenemisega olin tasakaalust välja libisenud.
