Liis eelmisel suvel Itaalias palverännuteel. Foto Erakogu
Ära nüüd ehmata, aga… Ma olen lapsest saati teadnud, et elu on üürike. Näed, ma ju ütlesin, et ära ehmata, las ma jutustan edasi.

Kui olin väike, tuli riburada matuseid, mis võtsid minult kallid inimesed, aga jätsid õppetunni. See langes mu õlgadele nagu kadunute kasukad – raskelt, aga soojalt.

Tolle kasuka sees, mida teised ei näe, olen kasvanud suureks. Ning raskusest on saanud rahu, sest ma tean, mida teha. Tuleb elada täiega.

Mõtlen iga päev, mida peaksin v e e l tegema. See mõte ei aja mind närvi, ei muuda murelikuks või väsinuks. Niisama tavaline kui meenutada, kas külmkapis on veel piima või valasin hommikul viimase tilga kohvi peale, on vaadata kalendrisse – ja teha üks plaan.

Plaan on suur sõna, kuid see võib olla üsna väike. Näiteks märge “Ostan teatripiletid” – lühike ja klaar. Ent selle sisu on: “Otsin etenduse, mis mu emale meeldiks..."