Kes hingab su seina taga, vaid poole meetri kaugusel? Suures kortermajas sa seda enamasti ei tea – trepikojad on ju erinevad. Heal juhul tervitad oma püstiku elanikke, kes nägupidi tuttavaks saanud, rohkem lävimist tekib laste või lemmikloomade vahendusel. Ülejäänud naabrid on anonüümsed ja meenutavad oma olemasolu vaid harva läbi seinte kostva lärmi või läbi lae tilkuva veega. Kuid kes meist ei mäletaks värvikaid naabreid oma lapsepõlvekodust! Vahel olid nad pea sama olulised isiksused kui oma pere liikmed, naabrilastest rääkimata.

Mida pisem maja, seda olulisema rolli naabrid su elus omandavad. Ka on nende tähendus seda suurem, mida rohkem aega kodus veedad – väikelapsega kodus oleva emal või pensionäril jagub naabrite jaoks keskmisest rohkem tähelepanu. Tuju võib rikkuda ükskõik mis: keegi ei vastanud täna tervitusele, keegi riputas oma pesu sinu sinisele nöörile, kellegi külaline parkis auto tavaliselt teie pere päralt olevale maalapile…

Samas saavad emad-naabrid omavahel enamasti hästi läbi; laenates üksteiselt vajalikke pisiasju ja rääkides laste teemal, kujunevad sõprussuhted, mis sageli kestavad terve elu. Või vanemad prouad, kes kõrvuti maja ees pingil istudes kogemusi vahetavad või olnud aegu meenutavad – kas pole neid mitte armas vaadata?