Noored kurdavad: vanemad esitavad palju küsimusi, vestlust aga on vähe
Vanemad ei pruugi tähelegi panna, et on loonud oma suhtlemisjäikusega olukorra, kus laps ei julge avaldada oma päris mõtteid ja tundeid. Kuidas suhelda omavahel nii, et teismeline ei pelgaks väljendada seda, mida ta sinult tegelikult vajab?
Viieaastane jookseb oma vanemate juurde, käed laiali, ja küsib kallistust. Teismeline vajab sama, aga füüsilise ekspressiivsuse asemel istub ta hoopis oma toas ega vasta isegi küsimusele “Mis sul viga on?”. Paljud teismelised kogevad koolis, trennis ja koos sõpradega olles hulgaliselt mitmesuguseid emotsioone ning koju jõudes väljenduvad end tere asemel mühatuse või toaukse paugutamisega. Vanemad ei suuda nooruki sisse näha ja pigem reageerivad pahaselt: “Meie kodus suletakse uks vaikselt, mis kombed need sellised on!?” Selle peale võib saada vastuseks: “Sa ei saa minust üldse aru!”
Vanemad esitavad lastele palju küsimusi ja noored kurdavad, et vestlust on vähe. “Kas sul on õpitud?”, “Kas sa käed pesid ära?”, “Kas sa istud jälle arvutis?” Proovi küsimise asemel, kuidas täna koolis läks, esitada palve: “Räägi palun oma päevast!”
Sageli lõpetab jutuajamise nooruki jaoks see, et vanem leiab tema jutus midagi, mida ta on valesti teinud või pole üldse teinud või pole piisavalt teinud. Seeläbi püütakse lastest kasvatada tarku ja hästi hakkama saavaid inimesi – kavatsused on head. Teismelistele tekitab see aga kriitikafooni, mida edaspidi vältida. Vanemad ei pane sageli tähele, kuidas loovad olukorra, kus laps ei julge enam nende ees haavatav olla, s.t avaldada oma päris mõtteid ja tundeid. Sageli annab vanem märku, et kui laps käitub viisakalt ja sõbralikult, räägib vanem temaga normaalselt. Tegelikult peaks selle ümber pöörama! Suhtlemisjäikus tuleb sellest, et vanem ei näe teist võimalust kui pahandada või kontrolli suurendada ja laps ei paku teist võimalust. Nii tunneb nooruk, et vanem näeb tema probleemi, aga mitte teda ennast.
Täismahus artiklit loe Eesti Naise veebruarinumbrist:
