Oli pöördeline 1918. aasta. Veebruarikuus saabusid teated, et Saksa väed lähenevad Eestile. Kardeti, et sakslased võivad kogu riigi okupeerida. Samas asutasid võimul olevad enamlased siit põgenema. Kasutades hetkelist võimuvaakumit, tahtis Eestimaa Päästekomitee (koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik) kuulutada välja omariikluse. Algselt plaaniti seda teha Haapsalus, kus paiknesid rahvuslikult meelestatud Eesti väeosad, kuid õnnetuseks langes linn sakslaste kätte.

20. veebruaril toimus Tallinnas haritlaste klubis järjekordne rahvuslike liidrite koosolek, kus Pärnust saabunud August Jürman tegi ettepaneku: „ ... kui teil mujal korda ei peaks minema iseseisvuse manifesti välja kuulutada, siis tulge Pärnu, seal meie enamlasi nii väga ei karda ja võime manifesti välja kuulutada."

Ettepanek jäeti reservi. Vahetult enne väljasõitu Haapsallu ütles Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts teisele Pärnu mehele, 31-aastasele advokaadile Hugo Kuusnerile: „Kui meil ei peaks Haapsalus õnnestuma, siis peate teie manifesti välja kuulutama Pärnus."