Ruth koos Reinu fotoga. Foto: Irina Mägi
Rein Karemäe kuulub Eesti teleajakirjanike tippu kui kõige karismaatilisem reporter. Ruth hakkas esimesena rääkima perekonnast ja peresisestest probleemidest olukorras, kus riiklikult nähti perekonda vaid tööjõu taastootmise vahendina.

Telemajas on aegade jooksul kokku saanud õige paljud abielupaarid, kuulsaimad neist ilmselt Alice ja Mati Talvik ning Ruth ja Rein Karemäe. Kui päris täpne olla, siis kohtusid Rein ja Ruth küll raadiomajas, kust mõlemad oma eetriteekonda alustasid. Mõlemal noorel oli raadiosse sattumise ajaks juba esimesed suuremad elukogemused käes. Muidugi oli mõlema lapsepõlvele vajutanud pitseri sõda.

Rein Karemäe (1934‒2014) nimi sünnitunnistusel oli Quido-Rein Gross. Seda nimelugu on Karemäe hiljem meenutanud nii: „Tollal pandi lastele tihtipeale kaks eesnime. Aga see Quido ei meeldinud mulle mitte üks põrm ja selle ma slikerdasin Vene ajal kuidagi ära. Gross oli isapoolse suguvõsa perenimi ja nemad kannavad seda praegugi. Ju olid esiisad samuti suurt kasvu ja küllap mõisnik neile sellepärast ka sellise nime andis. Karemäe nime võttis ema endale ja kahele lapsele vist õhust, pärast lahutust ..."

Mingil teadmata põhjusel Reinu vanemad 1936. aastal lahutasid, kuid leidsid teineteist uuesti pärast 1944. aasta märtsipommitamist ja elasid sõbralikult koos elu lõpuni. Rein on öelnud, et sõjaeelsest ajast olid tal ainult helged mälestused: „Minu Eesti aeg on seotud apelsini- ja banaanilõhnaga. Mäletan, kuidas hakkasime külla minema ja Leili (õde Leili-Marve, kellest sai hiljem naistearst - toim) jonnis, sest ei tahtnud villaseid karupükse jalga panna, need olid karedad ja torkisid. Teda meelitati sellega, et mindi poodi, kust lõi vastu apelsini- ja banaanilõhn ning kust siis ostetigi talle lohutuseks apelsine. Kui ma Nõukogude ajal kusagil apelsini- või banaanilõhna tundsin, seostus see mu varase lapsepõlvega."

Telemees on jutustanud, et mäletab hästi isegi venelaste sissetulekut 1939. aastal pärast baaside lepingule allakirjutamist. Ta oli kuueaastane ja ostis nurga pealt poest kommi, kui kaupmees ütles, et vaata, „venelased tulevad kolonnide kaupa, autokastides ja marsisammul, täitornid peas ja püssid õlal". „Ma hakkasin kartma," meenutas Rein, „et nad võivadki kohe püssi võtta ja mind tulistada."

Kogemata füüsikaõpetajaks

Reinu põlvkonna lapsepõlv sai kiiresti otsa. Poiss oli üheksane, kui nende kodumaja Tallinnas Paide tänaval märtsipommitamise aegu otsetabamuse sai ja maani maha põles. „Jäime ainult seljariietega. Ema töötas tollal trammitrustis ja me olime pommitamise ajal trammitrusti saunas," meenutas Rein. „Tänu sellele jäi meile kõigile alles kaks paari pesu, millest ühe ema küll peaaegu kohe leiva vastu vahetas." Järgnes aeg, mil puudust oli kõigest. Nii pidi poiss ka läbi lumelobjaka tennistega koolis käima. Võib vaid kujutleda lapse rõõmu, kui ema talle kuskilt rautatud sõdurisaapad hankis: „Need olid küll mitu numbrit suuremad, aga küll oli nendega alles uhke tunne marssida üle Pärnu maantee kooli - praegusesse Tallinna ühisgümnaasiumi -, terve linn kõmas vastu."