Kui kaua olete üldse kergejõustikuga tegelenud?

Olin 4. või 5. klassis, kui pandi soovijaid kirja kergejõustiku- ja korvpallitrenni. Mõlemad toimusid kaks korda nädalas.

Kas olete olnud alati heitealade juures või millised on olnud meelisalad?
Kahjuks meelisaladega pole saanud tegelda võimaluste puudumise tõttu. Kooliajal meeldis mulle korvpall ja kergejõustiku mitmevõistlus. Pärast 8. klassi lõpetamist tuli valida keskkool, kuhu minna. Minu valikutes olid reaalkallakutega keskkoolid, aga lõppvalikuks jäi tegelikult Tallinna Spordiinternaatkool, kus sisseastumiskatsete järel määrati mind heitealade gruppi. Nii see läks. Treeningud olid väga mitmekülgsed – lisaks heitealade tehnika omandamisel ka üldfüüsilise arendamine ja pallimängud.

Millised on olnud seni paremad saavutused?
Elu tippmargid kuuluvad 1981. ja 1982. aastasse, vastavalt kuulitõukes 15.76 ja kettaheites 53.52, millega püsisin aastaid Eesti kõigi aegade edetabelis mõlemal alal 5. kohal. Tänaseks olen langenud kõigi aegade 8. kohale. Kui rääkida aga praegustest saavutustest ehk seenioride klassi tulemustest, siis maailmameistrivõistlustel Austraalias tegin selle aasta isiklikud tipptulemused kõigil aladel, kus võistlesin. Tore on võtta mõõtu omaealistega. Sel aastal sain olla oma vanuseklassi noorim, sest N55 vanuseklassi kuuluvad 55-59aastased. See asjaolu annab ka suure eelise. Kuulitõuke kuldmedalitulemus 12.94 on selle vanuseklassi Eesti rekord, teistel aladel - ketas, raskusheide ja heidete mitmevõistlus - on Eesti rekordist veel puudu. Mõistagi on vanuse lisandudes seda ka raske ületada.

Kas ettevalmistus käis pikalt, et minna seenioride MM-ile võistlema?
Kuna varem olen Austraalias käinud, siis tuli otsus suhteliselt hilja ehk pool aastat enne sõitu. Seda rohkem teiste õhutusel. Füüsiliselt hoian end vormis läbi aasta üks-kaks korda nädalas liigutamisega, aga võistluste eel ehk kolm-neli kuud kuud enne tuli neli harjutuskorda nädalas.

Kas kaks kulda, hõbe ja pronks olid endalegi üllatuseks või lootused olidki nii kõrged?
Võistluste ülesandmislehel olid kõigil eelnimetatud aladel kaks kuni kolm tugevat tegijat, kelle selle aasta tulemused olid minu omadest paremad. Medalivõimalusi nägin, aga kulla eest tuli vaeva näha, eriti heidete mitmevõistluses, kus iga sentimeeter loeb ja liider vahetus iga ala järel. Seekord oli õnn minu poolel. Kuldmedal oli muidugi üllatus, tahtsin lihtsalt tulemust teha.

Kui palju jääb töö kõrvalt praegu aega regulaarselt treenida?
Ega ei jäägi palju aega, aga tervise nimel tuleb end ikka paar korda nädalas liigutada.

Kas töö aitab kuidagi ka spordiks valmistuda? Onkoloogi töö on vaimselt üsna raske. Kas sellega tugevdab iseloomu ka spordivõistlustel osalemiseks?
Pigem ikka vastupidi – spordi tegemine aitab ka vaimu virgena hoida ja tööga paremini hakkama saada. Ehk nagu vanasõnagi ütleb: terves kehas terve vaim!

Millised on eesmärgid tulevikuks? Kas see MM andis kuidagi indu juurde ja kasvatas eesmärke?
Kui ma alustasin seeniorsportlasena 35aastaselt, siis vaatasin võõristavalt üle 60aastaseid spordiveterane. Selles vanuses saab rääkida teistsugustest eesmärkidest. Paljud on alustanud oma sportlaskarjääri, kui nii võib nimetada, just pensionärina ja saanud sellest rõõmu, uusi tutvusi, reisimisvõimalusi ja ka parema tervise. Mäletan siiani, kuidas 15 aastat tagasi maailmameistrivõistlustel, samuti Austraalias, üks 90aastane Mehhiko vanamemm intervjuud andis. Kui talt küsiti, millal ta sporditegemisega alustas, vastas ta: „Siis kui pojad said vanadekodusse pandud!“.