Operetidiiva Milvi Laid: "Ka siis, kui Berliini pommitati, tahtis Volksoper mind operetti ja ooperi."

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel.

„Milvi Laidi kui inimest tundsid vaid vähesed. Äärmiselt tagasihoidlik, sooja südame, ent kinnise iseloomuga operetitäht ei püüdnud kunagi meeldida ega afišeerinud oma populaarsust. Kodu kõrgelt hinnates ümbritses ta end hubasusega, armastas väga loodust, koeri, lilli, maalikunsti, elegantset riietust.”

„Kaunis välimus, üha täiuslikumaks muutuv vokaalne tase, ilusajooneline ja vaba lavaline liikumine, hea ansamblitunnetus ning töökus meelitasid teatrit teda üha armutumalt ekspluateerima.”

Nõnda on kirjutanud Helga Tõnson Milvi Laidist 1981. aastal ilmunud raamatus „Estonia” lauluteatri rajajaid”.

Taavet Poska kirjeldab esimest kohtumist Aleksandra Isaku, meie hilisema operetiprimadonna Milvi Laidiga aga nii: „Olin kutsutud ühele sünnipäevale. Kui oli aega veedetud, joodud, söödud, läks lahti lauluks, nagu tol ajal moes. Mul paluti ka laulda, seltskond teadis, et ma õppisin Aleksander Arderi juures. Toas oli klaver, kuid mängijat polnud. Sünnipäevalaps teadis, et üle õue majas elab tütarlaps, kes õpib konservatooriumis kolmandat aastat klaverit. Nii palusimegi saatma Aleksandra Isaku, noore kena tütarlapse, kes oli kevadel lõpetanud gümnaasiumi. Leidsime klaverikaanelt mitmeid operetilaulude noote. Laulsin siis Aleksandra saatel „Viini laulu” operetist „Mariza”. Sünnipäevalaps palus, et ka Aleksandra midagi laulaks, ta oli kuulnud tütarlast õues koos lastega laulmas. Tüdruk laulis „Ema südant” ja ilusat prantsuskeelset laulu, mida oli koolis õppinud.”

Just selle kohtumise tulemusena pakkus Poska neiule Nadina rolli Paul Pinna asutatud Rahvateatris etenduvas Oscar Strausi operetis „Balkani sõda” („Šokolaadisõdur”). Lavastus läks menukalt, sellele järgnes peaosa M. Härma „Murueide tütres”. Peagi jäi talendikas neiu silma Viljandi Ugala näitejuhile Eduard Lemmistele, kes pakkus talle lepingut ning alates 1927. aastast sai Aleksandra Isakust selle teatri näitleja. Peatselt leiti talle ka artistinimi – Milvi Laid. 1936. aastal lubati tal see võtta ka kodanikunimeks.

Andekas ja üksildane

15. augustil 1906. aastal Tallinnas ilmavalgust näinud Aleksandra Isakule meeldis juba väikese lapsena muusika ning ta tagus rusikatega vastu klaveriklahve seni, kuni ema lõpuks pilli lukku pani. Möödusid aastad ning vanemad panid ta klaverit õppima, nähes andekas tüdrukus tulevast pianisti.

Lapsepõlves oli tema lemmikajaviiteks õues teatrit mängida. Meeldejäävaimaks elamuseks kujunes nõia roll enda lavastatud lastenäidendis „Nõia-Kadri”, mida esitati plangu ja majaseina vahelises nurgas. Pesunööri külge kinnitatud voodilinast sai eesriie, kostüümiks sobis ema kleit ning Laagri tänava elanikud võtsid etenduse, mille lõpus lauldi „Ema südant”, aplausiga vastu.

Tallinna II Tütarlaste Gümnaasiumi eelviimases klassis õppides kirjutas ja lavastas Aleksandra spordiringi peoks näidendi „Nõia roos”. Lavastajatöö kõrvalt maalis ta ka dekoratsioone, hoolitses muusikalise külje eest ning mängis mitut rolli. Peo lõpul, kui südametud õpetajad lubasid kasvandikel tantsida vaid kolm tantsu, rebis solvunud lavakujundaja oma kätetöö puruks.

„Juba lapsest peale olen õppinud iseseisvaks, sest mul ei olnud sõpra, kellega oleks võinud mõtteid vahetada, ja see on jäänud tänapäevani,” on Milvi Laid pihtinud kirjas Helga Tõnsonile.

Milvi Laidiga ühel ajal Ugala trupiga liitunud Alfred Mering on meenutanud: „Me kõik olime algajad ja nii me seal kiiresti päevast päeva sumasime. Ei pandud Milvi Laidi tähelegi, kui ta algul draamaetendustes kaasa tegi. Silma hakkas ta paistma esimese operetiosaga Kálmáni „Sügismanöövrites”. Ja kuigi ta siingi algul seisis laval nagu hunnik õnnetust ega mõistnud käte ja jalgadega midagi peale hakata, oli tal sarmi ja veetlust, mis just operetis vajalik. Publik võttis ta väga hästi vastu, samuti suhtus ajakirjandus temasse pooldavalt.”

Ugalas sel perioodil tantsujuhina tegutsenud Ida Urbeli sõnul oli nooruke Milvi nagu äsja puhkenud õis: „Ugalasse tulles polnud ta kuigi graatsiline. Minu juures ta lihvis tantsusamme. Oli väga kannatlik ja kuulas hea meelega nõuandeid. Tal oli väga hea maitse. Võitis kiiresti publiku poolehoiu, oli varsti armastatud ja imetletud mitte ainult Viljandis. Tema pärast operette vaatamas käidigi. Laidile tuli muidugi kasuks ka see, et ta esines nii sõnalavastustes kui ka operetis.”

Väikeseks tõrvatilgaks selles meepotis olid aga arusaamatused teatri juhatusega ja seda peamiselt palga pärast, mis oli äärmiselt väike. Palgast tuli osta ka lavariided ja ehted. „Ise õmblesin kleidid, ise maalisin need üle säravate värvidega,” on meenutanud Laid oma Viljandi-perioodi. „Hindan väga seda kaht aastat, mis töötasin Ugalas. Sain seal esimese ja tõsise kooli. Väga suur tänuvõlglane olen Ugala selleaegse näitejuhi hr Lembergi ees, kes mind kasvatas valjult, kuid heatahtlikult. Mäletan, kuidas ta mulle draamas andis osi, mida oleks pidanud mängima mõni statist või koorineiu. Mõnigi kord olin haavunud ja vihane, kuid hiljemini mõistsin, et see oli tehtud heast soovist, hoida mind kõrgiksmineku eest. Operetis esinesin ju nagunii peaosades ja noore tüdrukuna oleksin võinud kergesti hakata endast rohkem arvama, kui ma olin, oleksin unustanud hoolsa töö ja enesearendamise ning jäänud loorberitele puhkama.”

Ugalas tegutses lauljanna ühtekokku kaks aastat, kuni 1929. aastal kutsus dirigent Raimund Kull ta külalisesinemistele Estoniasse, kuhu ta hooajast 1930/31 jäigi. Helga Tõnson: „Kriitikud täheldavad uustulnuka kena, kuigi vähese kooliga häält, mõnevõrra aegunud mängumaneeri, kaunist välimust, mida Estonias polnud tollal üleliia, saksikut diktsiooni, lavalist vabadust, diletantlikku bravuuri, maitsekaid tualette. Milvi Laid tuleb, näeb ja võidab, puudused varjuvad ning talle pakutakse esinemislepingut. /--/ Iseenesestki mõista ei tulnud kiitus üleöö. Milvi Laidi esimesi loomeaastaid käsitlevais arvustustes on nii ülivõrdeid kui ka teravat kriitikat …”

Soov paremaks saada

Tallinnas jätkas Milvi Laid lauluõpinguid Armanda degli Abbati juures. Näitlemistehnika edenes Agu Lüüdiku tundliku lavastajakäe all Estonia operettides. „Iga hinna eest tahtsin ma näidata, et operett kui kunstiala on omaette väärtus, millele peab lähenema lavakunstilise mõõdupuuga. Laulda kui ooperilaulja ja mängida kui draamanäitleja, sinnapoole püüdsin ja unistasin,” on lauljatar tunnistanud.

Kunstipisik ja kogumiskirg

Milvi Laid ei ümbritsenud end primadonnaliku säraga, pigem otsis alati üksindust, rahu ja vaikust. Loodusega säilitas ta tiheda sideme elu lõpuni. Tema suvemaja aiast võis leida fantastilise kujuga puujuuri, kände ja kive. Linnas pakkusid rõõmu ilus kodu, kunstitöid tutvustavate postkaartide ja töötlemata vääriskivide kogud ning lillede eest hoolitsemine.

Lilian Kirepe kirjutas 1966. aastal Milvi Laidi juubeli puhul: „Tallinna teatripublik ja kriitikud võtsid noore näitleja esinemise vastu soojalt ja julgustavalt. Sarmikas esinemine ja kaunikõlaline hääl lubasid temas näha järglast meie operetinäitlejate esimesele põlvkonnale. Milvi Laid ei petnud temale pandud lootusi. Viieteistkümne tööaasta vältel Estonias kandis ta oma õlgadel selle operetirepertuaari täiskoormust ja lükkis oma loomingulisse biograafiasse üksteise järel operetirepertuaari säravamaid pärle: Hanna Lehàri „Lõbusast leses”, Mariza, Odette ja Silva Kálmáni „Marizas”, „Bajadeeris” ja „Silvas”, Christel Zelleri „Linnukauplejas”, Madeleine Abrahami „Savoy ballis” jt. /--/ Kogu hingega püüdis ta otsida oma kangelannade välise hiilguse tagant kas või killukestki elavat, tuikavat inimsüdant. Tema osade tagasihoidlikud, lüürilised tundetoonid tõid operettide pealiskaudsesse kergemeelsusse soojust ja inimlikku lähedust. Selles mõttes kujunes tema hiilge- ja ühtlasi lemmikosaks lihtne, siiras tänavalauljatar Violetta Kálmáni „Montmartre’i kannikeses”.”

„Minust kõneldakse kui staarist, ometi on palju arvustajaid, kes kriipsutavad alla võimet mu juures partneriga head kokkumängu luua ja sisse elada ansamblisse,” võib lugeda Milvi Laidi kirjast 28. märtsil 1973. aastal Helga Tõnsonile. „Ma töötan aeglaselt, nagu seda mõnigi mu vastasmängija on öelnud, kuid ma ei saa ju kellelegi oma arvamust peale sundida, ma olen alati arvestanud partneriga. Mõlema koostöö on tähtis, sest mõlema otsimistest, proovimistest kasvab tõde, õige (isikupärane) osa tõlgitsemine. See on aga poolik tõde, sest iga etendus on uus, nagu uus esietendus ja iga etendusega tuleb uusi nüansse juurde. /--/ On palju osi, kus ma olen olnud nõrk ja pole lihtsalt leidnud lahendust ja ka tõlgitsust ... Osa pole sobinud vahel mu iseloomule, sest pole ma karakternäitleja, kuigi võib-olla on see vale ütlemine, sest i g a l osal on oma karakter.”

Lilled ja muusika

Milvi Laid pihib ühes 1931. aastal antud intervjuus: „Mind kutsutakse vahest tiigriks. /--/ Siiski meeldib mulle Kálmán üle kõige. Lemmikosad on mul Viktooria ja Kannike. /--/ Armastan pööraselt lilli. Ja muusikat! Käin lõpmata kontsertidel ja võin lillede eest oma viimase raha välja anda. /--/ ja kinos käin ma ka. Juba väikese plikana lavastasin meie hoovi peal näidendeid. Hiljem raiskasin oma lõunaraha teatripiletitesse.”

1940. aastate algul katsetas Milvi Laid edukalt ka ooperilaval – debüteerides Rosinana Rossini ooperis „Sevilla habemeajaja”. Lauljatari kutsuti esinema Berliini, Münchenisse, Viini ja Haagi, ent ülitiheda seotuse tõttu koduteatriga pidi ta paljudest pakkumistest ära ütlema. „Estonia avas mulle akna ainult väga lühikesteks perioodideks, aga välismaa soovis mind kuu-kaks-aasta! Ei, seda ei loovutanud mulle Estonia juhatus!” on kirjutanud Milvi Laid 7. novembril 1972. aastal Helga Tõnsonile. „Mida ta meie Eesti kunsti tutvustamiseks oleks võinud siiski võimaldada, lepingu peale vaatamata, mis oli alla kirjutatud. Aga ei! Ja mu suureks õnnetuseks algas sõda, sõda, mis üksi ei lõhkunud rahvast, vaid ka minu kunstitee. Kuigi selle peale vaatamata taheti mind ka sõja ajal välismaal tutvustada. Mulle tuli ikka veel kutseid. Ka siis, kui Berliini pommitati, tahtis Volksoper mind operetti ja ooperi.”

Lauljanna esines menukalt Lätis, Leedus, Soomes ja Poolas, saades kõikjal sooja vastuvõtu osaliseks. Üks kriitik Vilniusest kirjutas, et Milvi Laid on võimeline sulatama põhjamaa jääd ja lund, sest kus on tema, seal valitseb ainult päikesepaiste. Ta võrdles teda Silva osas ka painduva kauni metsloomaga, rõhutades, et sageli on see Laidi juures üksainus käeliigutus või silmalaugude tõstmine, mis haarab ja paneb südame värisema ning äratab hinges salajast muusikat, mis sarnane usulisele rituaalile.

Lahkumine Eestist

Soojalt ja südamlikult on Milvi Laid meenutanud oma kolleege teatripäevilt, eriti inimesi lava tagant: „Lava taga inimesed olid kõige ausamad kriitikud. Need olid inimesed, kes kõike nägid ja kuulsid.” Sama kehtis ka näiteks orkestrantide kohta: „See oli vist Maripuu, kes Estonia põlemise ajal ruttas mu garderoobi, et päästa Milvi riided ja kingi. Seda ei unusta iialgi. Need kõik olid inimesed südamega! Alati, kui lavale astusin, hoovas neist soojust ja armastust ja see oli suur tugi.”

Lauljanna viimaseks rolliks Estonia laval jäi Angéle Didier Lehári operetis „Krahv Luxemburg”, mis nägi rambivalgust 1943. aastal. See oli ka viimane lõpuni mängitud etendus Estonia laval, millele publik sai aplodeerida 8. märtsil 1944. aastal. Päev hiljem saabus saatuslik 9. märts ning „Krati” etenduse ajal jäid koduteatrist alles vaid põlenud müürid.

Pärast emigreerumist Soome 1944. aastal õnnestus Milvi Laidil, erinevalt paljudest teistest Eestist emigreerunud teatritegelastest, leida erialast tööd Soome ja Rootsi teatrites. Soome lavastaja Sakari Purunen meenutas intervjuus Lea Tormisele 1990. aastal: „Milvi põhiline iseloomuomadus oli, et kui ta juba kedagi usaldas, siis täielikult, pimesi. Milvil oli see veetlus, kiirgus, ta oli uskumatult sarmikas. Temas ühinesid erinevad võimed lausa paradoksaalselt. Ta oli eeskätt hiilgav operetidiiva. Häälelt küll mitte enam kõige parem, kuid väga professionaalne, ametioskuslik. Ometi oli ta täiesti erinev meie diivadest, sest ehitas oma rollis ühtlasi ka täielise inimkarakteri! /--/ Milvi külmetus väga kergesti, tal võis hääl väga kergesti ära minna. Ta oli selles suhtes ebausklik. Kandis ikka suurt salli kaelas, ei suitsetanud. Tal oli – selle aja jaoks – juba pisut vanaaegne, kuid väga loomulik ja haritud käitumisviis.”

Oleks rikkam olnud, oleks paljugi ära teinud, pihtis Milvi Laid Helga Tõnsonile: „Kuid olla vaba kunstnik võõral maal, seda ei oska keegi endale ette kujutada, milliste raskustega iga esinemine ja üldse eksisteerimine on seotud. Võõral maal oled võõras ja jääd võõraks ka suure poolehoiu ja edu peale vaatamata. Sõda tõi Rootsi palju kunstnikke ja kui nad peale esinemist paremaid arvustusi said kui omad, siis vähenes ka nende tööpõld ja seadus keelas kohe välismaa kunstnikele nende ala tööpõllu! Samuti minul.”

Pärast Eestist lahkumist 1944. aastal lauljatar enam kodumaale tagasi ei jõudnud. Ta soovis küll külastada oma Vasalemmas elavat ema, kuid tookord osutus see võimatuks – välisriigist tulnu ei võinud sõita Tallinnast kaugemale. „Teie ema võib teid külastada hotellis,” kõlanud lakooniline vastus. „Mina tahan külastada oma ema, mitte tema ei pea tulema vaatama mind,” teatas Milvi Laid ja nõnda jäigi tal kodus käimata.

„Kui see eitav vastus tuli, siis alles hakkas mu tervis närvide mõjul kõige enam alla minema,” tunnistas kunagine Estonia primadonna aastaid hiljem Helga Tõnsonile. „Olen praegu veel tasakaalutu ja tervisega hädas, et ei jaksa kellegi kirjale vastata, veel vähem neid lugeda, milles alatasa seisab etteheiteid: „Miks sa ei tule ema vaatama?”. Kas tõesti ainult vaatamine mõned tunnid ja traagiline jumalagajätt on siis kõik, mida hing vajab? Kui ometi oleks võimalik olla ta enda kodus mõni aeg. Ema on mul juba invaliid ...”

Arne Miku sõnul saatnud Milvi Laid pidulikel puhkudel ikka Estonia teatrile telegramme: „Need loeti alati ette tohutute juubelduste saatel. Hiljem paluti see asi lõpetada. Milvi Laid oli Kunstnik, kes elas publiku südames.”

Teesi Viisimaa on meenutanud mälestusteraamatus Vello Viisimaast Estonia teatri külalisesinemisi Soomes: „Kui külalisesinemised olid läbi ja saatjad seisid kail, et lahkuvate estoonlastega hüvasti jätta, märkasin üht valges mantlis ja pikkades mustades kinnastes saatjat seismas teistest veidi eraldi ja valge rätiga kaua kai ääres lehvitamas. Tema kuju jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni paistis lõpuks vaid valge punktina, aga ikka lehvitades ... Mida Milvi Laid küll mõtles? Kodumaast? Emast? Teatrist? Vist lendas hing kaasa, kui eemalduvalt laevalt kostis üle vee estoonlaste lahkumislaul: „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale ...”

Ühe oma „Lõbusa lese” Hanna Glawari rolli portreefotole on Laid kirjutanud pühenduse: „Kui palju peab inimene elus kannatama, enne kui ta tohib surra!” Ivalo Randalu on seda kommenteerides tõdenud: „See pole paljas ekstravagantsus, mitte ka tunnistus hetke õudsest hingeseisundist, pigem kuulub see inimesele, kes säilitas vististi elu lõpuni lastetoast päritud omamoodi puritaanliku liblikalikkuse, kes ühest küljest ei keeldunud küll andmast allkirja ja näopilti sukareklaamile ega kõmureporteritele käsi suudelda, teisalt aga säilitas sisulise distantsi ning elas devalveerumata oma tõekspidamiste kohaselt lõpuni.”

Milvi Laid lahkus meie keskelt 12. juunil 1976. aastal Stockholmis.

„See, kes andnud hinge teatrile, kunstile, selle armastus ei kao oma teatrile! 30 aastat, kuid ma olen mõttes iga päev seal!”

Milvi Laid