Küllap on igaüks kordki elus tundnud armukadeduse kõikehõlmavat vihatormi, sest keegi on pälvinud enam huvi ja armastust inimeselt, kelle jaoks tahaks ise olla peamine.

Vaen rivaali vastu või ka ainult oletatav kahtlus närib armusuhte auklikuks. Vahel nii hapraks, et seda ei saagi enam parandada. Miskipärast armukadedust häbenetakse. Miks küll? Armastust ilma armukadeduseta pole ju olemas! Ometi peidavad ühed tabuks peetud tunde endasse, samas ei kohku teised tagasi stseenist kohvikus või kokteilipeol. Miks sa vaatasid Marile nii pikalt silma? Miks sa Jüriga nii väljendusrikkalt tantsisid? Ehkki näägutav, pole mõõdukas armukadedus ei vale ega häbiväärne.

„See on täiskasvanute mäng, kalkulatsioon ja otsuste tegemine. Olukorda, kus kõik on hästi sünnist surmani, pole olemas. Kui partnerid on valiku teinud, siis ka selles, millega leppida ja millega mitte. Sest inimesed muudavad harva oma käitumismustreid. See, et korra on juba petetud, annab põhjuse arvata, et see võib korduda. Selle kogemuse pinnalt hakkame lugema märke ja oskame kahtlustada. See on midagi, mis aitab meil elus püsida,“ räägib pereterapeut ja superviisor Siivi Hansen.

Kirgede torm

Toivo (46) lugu

“Kuskilt läheb taluvuse piir. Minu kauni naise armukadeduse puhul ei saa küll rääkida madalast enesehinnangust. Pigem üliegost – et kuidas julgeb see “väärtusetu” mees teistega rääkida, kui mina olen olemas!

Püüdsin aastate jooksul paksu nahka kasvatada, ei julgenud töölegi minna – kust sa leiad kollektiivi, kus on ainult mehed! Suur jama võis tulla tühisest. Kord tuli vana tuttav oma abikaasaga mingit tööd tellima, kohe oli tüli majas – miks see naine siin käis? Ehk oli see lihtsalt kadedusest, et mina saan kellegagi paremini läbi kui tema?

Kui tegin koostööd kirjastuse toimetaja, abielus naisterahvaga, rebis naine suures vihas mu särgi katki. Jah, kirg! Vähemalt paar korda nädalas. Maharahustamiseks polnud muud teha kui eemale hoida. Seks muidugi rahustas ka, siis sai kõik jälle korda.

Selgitused ei aidanud, naine väitis, et teab, mis suunas mees mõtleb. Kõige rohkem häiris, et põhjust ei olnud. Kui pidevalt ja asjatult süüdistatakse, siis tekib lõpuks tahtmine see “tegu ära teha”. Aga ega kõrvalsuhe aita paarisuhet parandada, teeb pigem elu keeruliseks.

Eks ma olen ise ka natuke armukade, aga see on temaga võrreldes hoopis teine suurusjärk. Ta otsis võimalusi flirtimiseks. Ütles, et läheb sõbrannaga välja, aga kui juhtusin kohvikusse sisse vaatama – habemega oli see sõbranna! Tavaliselt kahtlustatakse teist samas, mida ise teeks...

Tülid kurnavad ja kui sind kümneid aastaid on materdatud, tekib lõpuks ükskõiksus, depressioon, emotsionaalne surm. On valus, kui see, keda armastad, sinust ei hooli.”

Juured lapsepõlves ja peremustrites

Armastust õpitakse varases lapsepõlves. Kui lapsele oluline lähedane suhe on olnud ettearvamatu ja ebaturvaline, võib see olla umbusu põhjuseks edaspidises elus. Näiteks võivad üles kerkida mälestused ajast, kui jäädi õe või venna pärast tähelepanust ilma.

Rolli mängib ka madal enesehinnang, et nähakse end kui kaotajat juba enne mõjuvat põhjust. Tihti leiab armukade, et ta ei ole väärt olla armastatud, tal on raske uskuda, et partner tahab temaga pikemat suhet.

Teoorias täheldatakse ka erinevust meeste ja naiste armukadedusel. Kui meeste kahtlused võivad ulatuda detailsete fantaasiateni, kuidas naine teise mehega voodit jagab, siis naiste armukadedus on rohkem seotud mehe tunnete ja ressursside jagamisega teisele naisele. Mõlemad kardavad, et partner loob elavama suhte kellegi teisega. “Nii naised kui mehed on füüsilise läheduse suhtes armukadedad ja samuti on mõlemal poolel hirm, et kaob emotsionaalne lähedus,” ütleb Siivi Hansen.

Kui palju on paras?

Armukadedusdraamad on sageli partnerite koosmäng. Suhte alul võib tunduda ahvatlev olla kellegi omand. Armukadeduse objektil võivad olla omad “vastutulekud” – ta tuleb firmapeolt varem koju või ei kanna riideid, mis tunduvad partnerile väljakutsuvad...

Siivi Hansen: “Inimese jaoks on juba sünnist alates kõige hullem hirm hülgamise ees. Teadasaamine, et ma ei sobi sellele, kellesse olen kiindunud, või et ta ei taha mind. Hirm eemalelükkamise või “emast” või “isast” ilmajäämise ees on suur. Armukadedus on olelusvõitluse osa.”

Ülemäärase armukadeduse korral ei hooli teine pool partneri tunnetest ja isikupärast, vaid seab esiplaanile oma soovid, turvalisuse ja uhkuse.

“Ülemääraseks võib armukadedus minna ka siis, kui kedagi on korduvalt hüljatud. Ta pole võimeline looma turvalist lähedussuhet ja hakkab armukadeduse kaudu nõudma pidevat kinnitust, et on partnerile oluline. Kui armukadedus hakkab teisele põhjustama vaevusi ja seega suhet kahjustama, võib seda pidada probleemseks.”

Probleemselt armukade on sageli kinni ebaküpses arusaamas, et teda peab tingimusteta armastama, olenemata sellest, kuidas ta ise käitub. Et ta ei peagi armastust välja teenima. Tal on raske näha partnerit kui iseseisvat indiviidi, kel on oma elu ja vajadused.

Põhjusega või põhjuseta

Kui suhtes valitseb armukadedus, tuleb esmalt jõuda selgusele, kas sel on põhjus või mitte. Kui partner tunnistab, et on truudust murdnud, võtab usalduse tagasivõitmine aega. See on normaalne ja seda peab ka truudusemurdja tunnistama. Samas pole õiglane, kui truudusetu pool südametunnistuse kergendamiseks asetab ülestunnistuse partneri õlule. Kõige eeldus on, et igas tõsises armastussuhtes kehtib truuduse kokkulepe, maailm on kiusatusi täis. Kaaslase tunnete austamiseks on vajalik ka enesedistsipliin. On naiivne uskuda, et avatud suhe on parim viis oma truudusetuse väljavabandamiseks.

Kuidas toime tulla?

Kui inimene saab ise aru, et ta käitumine on partneri jaoks kurnav, peaks ta suutma seda ohjata. Kui mitte, tuleks pöörduda terapeudi poole.

Destruktiivsest armukadedusest jagusaamise eeldus on mõistmine, et probleem on eneses ja sellega peab tegelema. Tuleks püüda lasta samm-sammult lahti kontrollivajadusest. Partneri abi ja toetus on pool lahendusest. Lihtsaid nippe pole olemas, on vaja vaadata enesesse ja uurida oma võimet armastada.

Siivi Hansen: “Partnerile, kes on suhtes lõksus, on truudusetusest-armukadedusest tulenev lahutus mõnikord isegi päästev. Ses mõttes pole armukadedus ei halb ega hea.
Kõige hullem on teadmine, et mind ei taheta, ma ei vääri armastust. Et tunda end väärilise ja armastatuna, on inimesed valmis tegema haiget endale ja üksteisele, lõhkuma suhteid ja perekondi. Armastust vajame kõik, aga kõik ei suuda seda anda.”