Stewart Johnson. Foto Rauno Volmar
“Kõigepealt oli muidugi šokk. No mõtle ise, sa lähed lihtsalt arsti juurde ja – plaks! – jääd munast ilma,” kirjeldab oma haiguseloo algust ameeriklasest püstijalakoomik Stewart Johnson.

Kaheksa aastat tagasi ühel juunikuu päeval ärkas kolmekümne viie aastane mees oma voodis. Tegi silmad lahti. Haigutas. Täiesti tavaline päeva algus. Hõõrus silmi ja mõtiskles nähtud unenäo üle. See oli lihtne, sest unenägu oli selge nagu äsja vaadatud film. Mees istus arsti juures ja vaatas seinal turnivat kärbest. Arst klõbistas midagi arvutis. Mees ootas. Ja tundis end kehvasti. Mitte et enesetunne oleks olnud kuidagi sant – vastupidi, füüsiline enese­tunne oli suurepärane. Puhas nauding oma kehast oma parimas eas! Akna taga oli suvi ning kärbes lendas ühelt päikeselaigult teisele. Oodates tõusis ärevus mehes nagu elavhõbedasammas ja käed muutusid niiskeks. Lõpuks pööras arst pilgu mehele ja ütles: “Sul on munandivähk. Siirded on juba kehas laiali ning ravi esimene samm on munandi eemaldamine. Selline lugu, jah.”

Kärbes ja mees tardusid. Kabinetis tekkis vaikus, mida rebestas vaid õhumolekulide kokkupõrgete mürin.

“Võtate mõlemad?”

“Ei. Ühest piisab. Alustuseks.”