Õige vastus on: teatrikohviku tellimusi. See juhtus üsna karantiini alguses, kui kohvik veel töötas, aga kundesid juba polnud. Peeter kuulutas välja, et näitlejad tulevad kulleriks, ja võttis esimese päeva enda peale. Anneli sai teise päeva ja mõtles, et elul on huumorimeelt: laval on näitleja “maskis” ja kui toob kullerina toitu, siis ikka mask ees.

“Võtsin iPadi kaasa, et kui tellimusi ei tule, saan kohvikus vaikselt filmi vaadata. Aga iPad jäigi kotti!” Anneli kandis kodulinnas laiali 16 tellimust.

“Tundsin end järsku nii vajalikuna, see polnud lihtsalt toidu üleandmine! Paar inimest ütles mulle ausalt, et neil ei ole tegelikult kõht tühi: nad tahtsid, et ma tuleks ja saaksime juttu rääkida. Inimestel oli mure, mis näitlejatest saab, kui teater on kinni ja pole tööd – et kuidas me ära elame? Mina vastasin, et veel muretsema ei pea, aga loodame, et väga pikalt ei lähe.”

Eks Anneli on ise ka muretsenud. Sõpradega arutanud, kas algab aeg, kui teater tuleb veebist või telekast. “Meie võime olla valmis etendusi mängima, aga kui palju saali publikut tuleb? Ei, ma usun ikka, et kriisiaeg ei kaota elus teatrit.”

Pigem tahaks mõelda, et ükskord, kui jälle tohib, peab teatrirahvas taaskohtumispeo. Ja Anneli mängib seal muusikat, nagu Rakvere teatri pidudel ikka: kullafond, Länik-Mägi-Joala-Linna ja teised. “Et saaks tantsida ja kaasa ka laulda!”