Rosita Raud: „Mulle meeldib, et eestlased peavad sõna.“
Õnnitleme Rosita Rauda, kes pälvis oma eelmise aasta tööde eest parima teatrikunstniku preemia. Avaldame sel puhul märtsi Eesti Naises ilmunud intervjuu.
Oled Eestis elanud kauem aega kui oma sünnimaal Leedus. Millal oli sinu esimene kohtumine Eestiga?
Esimest korda käisin Tallinnas klassiekskursiooniga. Meie rong jõudis Balti jaama hilisõhtul, oli talv ja aeglaselt sadas laia lund, jalutasime läbi vanalinna ja see oli uskumatult ilus. Järgmine kord sattusin Tallinna koos sõpradega pärast olümpiamänge. Kui meil ootamatult raha otsa sai, avastasin oma taskust ühe rubla. Selle asemel et raha kuidagi mõistlikult kasutada, ostsin sealtsamast tänavalt kiirloterii pileti – ja võitsin 25 rubla, mis oli noorte jaoks päris korralik summa. Nii et Tallinn on minu jaoks natuke nagu õnnenumber olnud kohe algusest peale.
Kuidas pärast abiellumist siin kohanesid, 1980ndate lõpu pöördelises ajas ei olnud see vist lihtne?
Muidugi ei olnud! Kolisin siia 1987. aasta lõpus ja juba järgmisel aastal sündis mul poeg. Õppisime Reinuga (polüglotist kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud – toim) mõlemad Peterburis, tema ülikoolis, mina teatriinstituudis. Olime juba kolm aastat abielus olnud, aga mina lõpetasin oma õpingud temast hiljem. Enne siiatulekut ei olnud mul korralikku võimalust eesti keelt õppida. Üritasin toime tulla vene keelega, mis polnud enam nii lihtne, sest koos Nõukogude Liidu lagunemisega hakkas keel järjest avalikumalt märkima ka poliitilist piiri. Ühest küljest rõõmustasin iga väikese sammu üle, mis vabaduse lähemale tõi, teisest küljest sain pidevalt omal nahal tunda, et sa pole päris oma. Vahel aitas see, kui kandsin rinnas väikest Leedu lippu.
Kas on midagi erilist meelde jäänud?
Näiteks piimapoes rääkisin müüjatega eesti keelt. Üks neist, aktsendiga, oli alati natuke turris, sest ta sai ju aru, et ka minul on aktsent. Ükskord kuulsin, kuidas ta rääkis oma tuttavaga leedu keelt! Teine kord istusin koos pojaga Kadriorus trammi. Tal oli parasjagu jonnituju ja tagatipuks sõi ta ka jäätist, nii et trammijuht käskis meil lahkuda. Kui ma oma aktsendiga palusin, et ta lubaks meil siiski jääda, teatas mees, et peaksin üldse tagasi Siberisse siirduma... Kõrvalpingil omavahel vene keelt rääkinud kaks soliidset vanaprouat jäid ka hirmunult vait. Mul oli väga piinlik enda ja selle trammijuhi pärast, aga veel rohkem nende prouade ees. Siiski oli selliseid juhtumeid vähe, võrreldes poolehoiuga, mida kogu aeg tundsin.
Mis tundus võrreldes sünnimaaga erinev?
Kõige suurem erinevus on looduses. Lõuna-Eesti on Leeduga üsna sarnane, aga Põhja-Eesti tasane maa täiesti erinev. Kõige rohkem meeldivad mulle kivid, Leedus selliseid suuri kive ei ole üldse. Samuti on mere tähtsus Eestile täiesti teine mis Leedule.
Kas eestlaste ja leedulaste olemuses on erinevusi?
Noh, Leedus räägitakse eestlastest anekdoote, kui korralikud ja aeglased nad on. Usun, et natuke kadedusest ka – Eesti areng on olnud kiirem. Aga tõsi ta on, et eestlased on temperamendilt palju jahedamad. Õnneks on teatris töötavad inimesed kõikjal pisut temperamentsemad.
Sinu töö teatrikunstnikuna oli algul seotud ka Leeduga.
1980ndate lõpus ja 1990ndatel tegin Leedus mitmeid lavastusi. Sõitsin kord nädalas ööbussidega läbi piirikontrollide, keset ööd tuli oma asjadega välja kolida, magamata. Lõpuks hakkasin pakkumistest ära ütlema. Eestis on piisavalt palju huvitavat tööd.
Kuidas teie pere sinu sünnimaaga ühendust peab?
Praegu on see lihtne, Skype lubab rääkida nii kaua, kui soovid. Kuid ka vanasti võisin tundide kaupa telefoni küljes istuda. Suviti veetsime vähemalt kuu Leedus, et lapsed ei unustaks leedu keelt. Külastasime laagreid, kus arutati kultuuri arengusuundade üle. Nüüd on ka me poeg liitunud diskussioonidega, tal on oma sõpruskond tudengite, doktorantide ja noorte kirjanike-kunstnike hulgas. Mul on hea meel, et tema jaoks ei ole leedu keel ainult köögikeel.
Sul on käsil mitu projekti eri teatrite juures.
Praegu on ees kaks suuremat huvitavat projekti, aga olen natuke ebausklik ega tahaks neist veel rääkida. Lõpufaasis on Ivan Võrõpajevi “Dreamworks”, mida Endla teatris lavastab Ingomar Vihmar. Eelmisel aastal kujundasin lausa viis etendust: Tartus Marko Matvere ja Tauno Aintsiga lasteooperi “Guugelmuugelpunktkomm”, Viljandis Oleg Titoviga “Lumekuninganna”, Tallinnas Saint-Exupéry “Väikese printsi” Mirko Rajasega, Heinsaare tekstidel põhineva lavastuse “Mees, kes ei teinud mitte midagi” Aare Toikkaga ja Eugène Ionesco “Sonimise kahele” Artjom Garejeviga.
Mis Eestis kõige enam meeldib, mis häirib?
Mulle meeldib, et eestlased peavad sõna. Kui midagi on kokku lepitud, siis nii ka läheb. Kui keegi ei saa sind aidata, siis nii ka ütleb. Leedus on sellega keerulisem. Traditsioonid ja tänapäevasus käivad Eestis käsikäes, Leedus mitte tingimata. Samuti pole Eesti ühiskond nii hierarhiline nagu Leedu oma, kus alluval on keeruline ülemusele öelda, et too eksib. Eesti otsekohesusel on ka oma teatav kohmakus ja inimsuhetes paindumatu külg. Algul see tõesti häiris, aga praegu ei pane enam niimoodi tähele.
Milliseid Leedust pärit traditsioone te Eestis järgite?
Selliseid, mida Eestis üldse ei tunta, meil pole. Ainult emadepäeva tähistatakse Leedus nädal varem. Tõsi, jõulud ja lihavõtted on veidi erinevad, aga meie kodus käivad need ikka Eesti moodi. Leedu jõulude eel on katoliku kombe kohaselt paast ning jõululaual kala. Verivorste süüa ei olnudki esimestel aastatel nii lihtne, aga nüüd hakkan neid juba novembri lõpus igatsema.
