Siiri Sisask: "Tugevaks saadakse endaga tööd tehes."
Istume laulja Siiri Sisaskiga tema talu suure köögiakna all ja naudime vaadet. Korraga muutub ta nukraks: “Need arooniaheki taga olevad puud, mu tuulekaitse, on kõik sügiseks läinud…“
Just metsa pärast Siiri 15 aastat tagasi selle poollagunenud taluhoone ostis. Katus oli sisse kukkunud, alumised palgid tuli vahetada. Ta lihtsalt hakkas otsast tegema, püüdes säilitada kõike vana, osates hinnata selle koha rajanute mõttejõudu. Vanas majas tööd alustades ei tea iial, mis tegelikult ees ootab. Nii on ka kõik Siiri sissetulekud voolanud kodu seintesse ja katustesse. Aga ta teab et: “Aina hinnalisem tundub minu jaoks see, et elan ilmanurgas, kus on puhas õhk, oma vesi ja põllulapike, kus kasvatan ise toitu. Tunnen end lausa väljavalituna, kuna saan endale lubada vaikust ja linnulaulu. Lähim suurem pood on küll 14 km kaugusel, aga käin ju nagunii Tallinnas ja kontsertidel mujal Eestis ning toon vajaliku kaasa.”
Nüüdseks on tarmukas naine häärberi mõõtu majast poole korda saanud, vesigi tuleb ammu sisse ja läheb välja. Võsa asemel on aed, osa maakivimüüre lagunemisest päästetud ja kasutusel õdusate istumispaikade või tuulevarjuliste aiasoppide “seintena”. Kordategemist ootab viljakuivati, kus tulevikus talvel ehk hubasem elada – praeguse maja põrand on üsna hõre. Ja pakasega…
Aga olmeliste ebamugavustega on hakkaja naine, kes siin metsade vahel elanud koos poeg Jostiga või siis päris üksinda, seltsiks vaid suur koer Roosi, ammu harjunud. Ah, valu teeb Siirile see metsade vahel. Sest tema enda talu maadel on metsa vähe – ja enamik ümbruskaudseid metsatukki, mis seni silmailu ja turvatunnet pakkunud, on juba langenud või lageraie ohvriks. Et omalt poolt midagigi tasakaaluks teha, istutas ta oma maadele kevadel 300 uut puud.
Naine, kes muretseb loomadele-lindudele osaks saava pärast, on vägivalda ka ise tunda saanud. Üle kahekümne aasta tagasi soomlasest abikaasa poolt. “Sellistele inimestele ei saa agressiivselt vastata – läheb hullemaks. Üheksakümnendate keskpaigas oli Eesti politseid veel võimalik markadega kinni maksta. Aga sain siiski asjad rahumeelselt ära räägitud ja lahutatud.“ Toona oli Siiri veel suhteliselt pelglik. Nüüdseks on ta mõistnud, et hirm on eneseületamise asi. “Võid jäädagi kartma ja elada pidevas stressis – aga elu pakub ka võimaluse hirmudest välja kasvada. Tugevaks saadakse endaga tööd tehes. Selleks peab olema julgust ka tundmatusse minna. Oma mustrit peab suutma muuta.”
Tekkis huvi artikli vastu?
Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Eesti Naine (Anne & Stiil/Oma Maitse) jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!
