Sofia Rotaru kontsert Moskvas 2009. aastal. Foto Wikipedia

Palju raha ja palju tiitleid

Sofia Rotaru on endise Nõukogude Liidu üks rikkamaid artiste. 2008. aastal oli ta aga ametlike andmete järgi enim teeninud inimene Ukrainas. Sel aastal deklareeris ta oma tuludeks üle 500 miljoni grivna ehk 62 miljonit dollarit. Ta on oma raha investeerinud ka ettevõtlusse.
Aastal 2000 valis Ukraina Kõrgeim Akadeemiline Nõukogu Sofia Rotaru 20. sajandi parimaks Ukraina estraadilauljatariks. Ta on Tšernovtsõ linna aukodanik ja Jalta aukodanik.
Nõukogude ajal sai ta Ukraina NSV teenelise kunstniku, Ukraina NSV rahvakunstniku, Moldaavia NSV rahvakunstniku ja NSVL Liidu rahvakunstniku tiitli.

Valis oma kodumaa

Tema populaarsust Venemaal ei vähendanud palju ka pahameeletorm, mis puhkes eelmisel aastal sotsiaalmeedias pärast seda, kui Sofia Rotaru tähistas oma kodus Kiievis Ukraina iseseisvuspäeva koos poja Ruslani, pojanaise Svetlana ja lapselapse Sofiaga ning poseeris Ukraina lipuga. Rotaru üldiselt ei sekku poliitikasse, kuid see oli selge poole valik. Laulja poeg Ruslan Jevdokimenko pani Ukraina lipuga tehtud perepildi sotsiaalmeediasse koos tekstiga „Slava Ukraine“ ehk „Elagu Ukraina“.

Rotaru Ukrainat toetav hoiak vihastas paljusid venelasi, kes sõna otseses mõttes sõimasid teda sotsiaalmeedias ja ka portaalis super.ru, mis selle uudise avaldas. Lisaks on ta ju pärit eriti rahvuslikult meelestatud Lääne-Ukrainast. Lauljannat nimetati prostituudiks ja soovitati tal Venemaalt eemale hoida. „Me ei taha tema kontserte Venemaale. Andku neid fašistlikus Ukrainas ning hoidku tulevikus Venemaalt eemale,“ kirjutas end Svetlanaks nimetanud naine portaalis. „Rotarut ei tohi lubada Venemaale, lõbustagu oma lauludega Ukraina natse, sest need on ta südamele lähemal,“ kirjutas keegi Mihhail.

2009. aastast alates uus tippaeg

Rotarul on olnud tagasilööke ja vaiksemaid aastaid, aga Nõukogude Liidu lagunemise järel jäi ta endiselt lemmiklauljaks sellel hiigelterritooriumil ja ka USA, Lääne-Euroopa ja Austraalia venekeelse publiku seas.
Perioodi 2009. aastast kuni tänase päevani võib nimetada aga Sofia Rotaru uueks kõrgajaks. 2009. aastal ilmus tema lauljakarjääri menukaim album „Nebo Eto Ja” (Mina olen taevas). Koguni viis singlit sellelt plaadilt tõusid Venemaa popmuusikaedetabelis esikohale.
2010. aasta oktoobris esines Rotaru Saksamaa ja Balti riikide turnee käigus ka Tallinnas. Kontsert oli väga menukas. Lauljatar astus ka lavalt alla ja suhtles lähedalt publikuga ning iga igihalja hiti järel sai kuulajatelt sületäie lilli.

Kui tulla veel tagasi Jaak Joala juurde, siis Rotaru meenutas, kuidas nad tutvusid Aasta Laulu festivalil. „Ma mäletan teda kui suurepärast sõpra, ta oli väga vastutulelik inimene. Ükskord võtsime uut aastat meie pool Jaltas vastu. See oli üks kõige soojemaid ja lõbusamaid õhtuid, mida ma tol ajal sõpradega veetsin," vahendas tema kommentaari Delfi eelmise aasta sügisel. "Jaak oli võimekas muusik ja väga siiras laulja. Helilooja Volodja Mattetski tegi ettepaneku, et me laulaksime „Lavandat" koos. Meie duett oli väga harmooniline ja inimestele meeldis see kohe."
1985. aastal kirjutatud ja aasta hiljem Nõukogude Liidu menukaimaks looks saanud "Lavanda" ei ole mitte ainult Jaak Joala, vaid ka Sofia Rotaru üks tuntumaid laule ja suuremaid hitte. Seda ja teisi Rotaru laule võib luulata ja vaadata Elutarge videorubriigis.

Sofia Rotaru Tallinnas publiku keskel 2010. Foto Andres Putting

Jalaoperatsioon Saksamaal

Sofia Rotaru on laval olnud üle 40 aasta. Selle aja jookusl on teda kimbutanud vaid mõned tervisehädad. Eelmisel aastal tehti talle Saksamaal jalaoperatsioon, kuna mitu aastat segasid jalavalud töötegemist. Raske oli kontsertidel mitu tundi püstijalu vastu pidada, aga stuudiolindistustel istus ta juba tooli peal. Kiievis tehtud uuringud näitasid, et jalgade kapillaarid ei funktsioneeri piisavalt ja luudes on liiga vähe kaltsiumi. Operatsioon läks edukalt.

Perekond

Sofia Rotaru abiellus 1968. aastal muusiku ning hilisema bändikaaslase ja mänedžeri Anatoli Jevdokimenkoga. Nad olid abielus 34 aastat, kuni mees 2002. aastal suri. Neil on 44aastane poeg Ruslan.
Rotarul, tema pojal ja pojanaisel on Ukraina kodakondsus. Sofial on suveresidents nüüd Venemaa koosseisu kuuluvas Krimmis. Talle kuulub ka hotell Villa Sofia. Vene meedia andmetel on Rotarude perel viimasel ajal olnud raskusi hotelli töös hoidmisega ja Rotaru minia, kes on hotelli juht, kaalub Venemaa kodakondsuse võtmist.

Seda hotelli kutsutakse butiikhotelliks ja just seal pildistas maailmakuulus fotograaf David Armstrong 2013. aasta veebruaris Sofia Rotarut ajakirja Vogue esimese ukrainakeelse numbri jaoks. Mõnedel andmetel on Rotarul korterid ka Moskvas ja Baden-Badenis.
Sofia Rotarul on kaks lapselast, 1994. aastal sündinud Anatoli ja 2001. aastal sündinud Sofia. Anatoli elab Londonis ja töötab fotograafina.

Lapselapsed ei saa kutsuda vanaemaks

Vene meedia kirjutas, et eelmisel suvel said Rotarud üle hulga kõik kokku ja veetsid koos aega. Muide, lapselapsed ei kutsu Sofiat kunagi vanaemaks, vaid Sonjaks. Intervjuus ajakirjale 7 Dnei ütles Rotaru, et see komme ei tekkinud üldse tema kartusest sõna „vanaema“ ees, vaid lastele ei seostu väga nooruslik Sofia mitte kuidagi vanaema kujuga. „Mäletan, kuidas pojapoeg Anatoli tuli 1. klassis koolist ja ütles: „Mitte keegi koolis ei usu, et sa oled mu vanaema.“ „Miks?“ küsisin ma. „Nad ütlevad, et vanaemad ei saa nii noored olla.“ Kui Tolik veel noorem oli, pöördus ta minu poole mitte ainult nimepidi, vaid kasutas nii ees- kui perekonnanime. Meenub, kuidas ta hüüdis „Sofia Rotaru! Sofia Rotaru!“. Ta nägi, et kõik teised kutsuvad mind nii.“

Pojatütar kohtus Karl Lagerfeldiga

Anatoli sai nime mõlema vanaisa järgi, aga Sonja vanaema järgi. Omaksed kutsuvad neid suur Sonja ja väike Sonja. Kuna lapselaps huvitub moest ja on sel alal väga teadlik, siis kuulab suur Sonja sageli väikese Sonja nõuandeid. Esinemisteks riietavad Rotarut loomulikult stilistid, aga koduseks riietumiseks kuulab ta meeleldi pojatütre nõuandeid. Väikese Sonja asjatundlikkusest räägib fakt, et tema kodulehel on tohutult palju jälgijaid. Ta on kohtunud isegi Karl Lagerfeldi endaga Pariisi moeetendusel, kuhu ta sõitis koos ema ja vanaemaga. Moeguru märkas tüdruku maitsekat riietust, astus juurde ja tutvustas ennast ning kinkis talle pühendusega raamatu. Sonja isa arvab, et n-ö suure idee on andnud tema tütrele vanaema – olla omapärane ja mitte teiste moodi.

Rotaru rääkis ajakirjale, et Anatoli on iseloomult ema moodi – rahulik, tasakaalukas ja kindlameelne. Sonja on aga tähest vanaema moodi – äkiline tulehark. Tüdruk õpib rahvusvahelises koolis, kus õppekeeleks on inglise keel, tegeleb tantsu, klaverimängu, laulu ja ratsaspordiga. Ka Anatoli tegeleb muusikaga, aga õpib Londonis kunsti fotograafitöö kõrvalt.

Ainus poeg

Sofia Rotarul on üks laps, poeg Ruslan Jevdokimov. Ta tunnistab oma kodulehel, et ema veenis teda ka teist last sünnitama: „Tütreke, sina ainult sünnita ja tee tööd edasi, küll meie ta üles kasvatame.“ Veel oli ema öelnud: „Sa hakkad seda väga kahetsema, et sul on ainult üks laps.“
„Ja ma tõesti kahetsen.“
Oma poega Ruslani nägigi lauljatar paar päeva iga kahe-kolme kuu tagant. „Jättes lapse maha, nutsin, ja tuurilt tulles jälle nutsin, siis juba rõõmust. Ruslanil oli puudus ema lähedusest, ta tahtis, et ema ja isa oleks tema kõrval.“

Veel üks foto Rotaru Tallinna kontserdist 2010. aastal. Foto Andres Putting.

Emaga turul

Sofia Rotarul on kaks venda ja kaks õde. Üks õde suri lapsena. Ta kasvas täiesti lihtsas peres ja tegi maatöid.
Lapsepõlvest on tal meeles, kuidas ema äratas ta varakult, et jõuda õigeks ajaks turule aiasaadusi müüma. „Mina tahtsin nii hirmsasti magada, aga ema küsis, kes mind siis aitab. Kogu tee ma magasin. Koht oli vaja varakult ära võtta ja asjad laiali paigutada. Mina ärkasin alles siis, kui läks kauplemiseks. Mul oli väga huvitav. Meie leti juures oli alati järjekord, sest mu ema oli väga puhas, teda teati ja meil olid alalised ostjad.“

Sofia Rotaru ei kauple turul mitte kunagi hinna üle pärast neid lapsepõlve turulkäike ning ei luba kaubelda ka oma lähedastel. Sest see turul müümine on nii raske töö. Ta tegi lapsena väga palju ka põllutööd. Ta on öelnud, et laulja saigi ilmselt temast tänu neile naistele, kellega ta külas koos töötas. Need lihtsad naised kujundasid tema ellusuhtumise ja neilt on alati raskustes abi saanud.
Kooliajal oli Sofia nii kõva sportlane, et on tulnud koolinoorte spartakiaadil Tšernivtsi oblasti meistriks 100 ja 800 meetri jooksus.

Muusikaline edu tuli kiiresti

Võit rajooni kunstilise isetegevuse konkursil 1962. aastal sai 15aastase neiu elus otsustavaks. Järgnes võit oblasti isetegevuskonkursil. 1964. aastal võitis Sofia juba Ukraina noorte talentide konkursi Kiievis. 1966. aastal äratas Sofia ühes muusikafilmis oma häälega juba nii tohutut tähelepanu, et sai hüüdnime „Bukoviina ööbik“. 1960ndate lõpus ja1970ndate algul võitis ta erinevate sotsialistlike riikide festivalidel juba järjest esikohti ja tema 1972. aasta mitmekeelsest albumist „Sofia“ Rotaru“ tehti kolm uusväljaannet. Nüüdseks on ta ilmutanud 40 albumit.

Bukoviina on see Taga-Karpaatia ajalooline kant, mis on Rotaru kodupaik ja kus ta nüüdki käib võimalusel oma vendi ja õde ning nende lapsi vaatamas.

Üks ilus armastuse lugu

Sofia abikaasa oli pärit sealtsamast Lääne-Ukrainast. Nad tutvusid, kui mees oli Tšernigovi ülikooli tudeng ja mängis ühtlasi üliõpilasorkestris trompetit. Anatolile hakkas Sofia meeldima ja ta hakkas orkestris rääkima, et neile oleks solisti vaja.
Sofia oli seni laulnud ju ukraina ja moldova rahvalaule, mille kohta ta hiljem on öelnud: „Ilma nendeta ma ei saa, nii kui kuulan, kohe nutan.“
Anatoli julgustas teda estraadisolistina katsetama. Edasi tuligi estraadiorkester ja siis juba üle Nõukogude Liidu kuulsaks saanud ansambel Tšervona Ruta. Ka sellenimeline laul oli nõukogude ajal suur hitt.

Kui Sofia abiellumisest emaga juttu tegi, öelnud ema: „Sa, Sonja, mõtle hästi järele, lähed mehele, tähendab kogu eluks.“ Nii ka läks, nad jäidki kokku.
Nende vabaõhupulmas oli 200 inimest. Nad olid õnnelikud ja peagi sõitsid mesinädalatele Novosibirskisse. Ülikoolist suunati Anatoli Novosibirskisse kolmeks kuuks praktikale. Nad elasid ühiselamus, Sofia tegi kõigile süüa ja õhtul esinas klubis „Puhkus“

Laps, mis siis ikka

Aasta pärast abiellumist hakkas Sofia mõtlema lapsest. Mees tegi aga oma naisele ja endale juba muusikalisi plaane ega tahtnud veel last. Sel ajal elasid nad koos vanematega kahetoalises korteris, raha oli väga vähe, vanematelt küsida ei julgenud. Sofia kirjeldab oma kodulehel, kuidas ta ütles abikaasale, et nad saavad lapse, kuigi sel ajal ta ei oodanud last. „Pidin kasutama naiselikku kavalust,“ kirjutab Rotaru. „Tolik noogutas peaga: „Mis siis ikka, väga tore.“ Ta lasi end vabaks ja hakkas ootama, millal laps sünnib. Ainult et ta ei pidanud ootama üheksa, vaid üksteist kuud. Tagantjärele ma arvan, et kõik sai tehtud õigesti. Hiljem poleks enam jõudnud, sest algasid need lõputud gastrollid.“

Veel meenutab lauljatar naljakat seika, kuidas nad päev enne sünnitust riidu läksid. See oli pühapäevane päev, mees läks kalale ja Sofia tahtis kaasa minna. Mees ei lubanud tulla ja naine hakkas nutma. Vanemad hurjutasid ka veel: „Ise hakkad iga minut sünnitama, aga tahad kalale minna!“

Õhtul, kui mees tagasi oli, käisid nad tuttavatel muusikutel külas. Tagasiteel algasid Sofial tuhud, aga ta pidi enne koju minema, selga panema ilusa kleidi ja siis lubas mehel end sünnitusmajja viia. Poeg sündis 4. augustil 1970. Anatoli tervitas naist ja poega täiskoosseisus orkestriga sünnitusmaja akende all. Sellist asja pole Tšernigovi linn enne ega pärast näinud. Möödasõitvad autod ja isegi bussid ja trollid peatusid. Kui Sofia Rotaru aknale ilmus, lendas õhku vahuveinikorkide tulevärk.
Ja edasi tulid juba sajad ringreisid.

Nagu öeldud, on Rotarudel Jaltas suvekodu, mis nüüd on jäänud Venemaa territooriumile. Oma Jalta aia eest on lauljatar kogu aeg ise hoolitsenud. Tal on seal ka eksootilisi taimi, mida sõbrad on kinkinud ja mille ta kõik ise on mulda istutanud. Ta arvab, et kuna ta on lapsest saati lihtsat maatööd teinud, siis lähevad tema istutatud taimed kasvama ja kasvavad hästi.