Rein Sikk. Illustratsioon Ed Labetski

Kirjutan teile esimest korda ja see kiri on peaaegu armastuskiri, sest selles kõlavad mu vahendusel sadade teie austajate hääled.

Mäletan, kuis kuulsin koroonakevadel nii lihtsaid memmesid kui ka peenemaid prouasid ja talitsetud daame õhkamas tunnustavalt vaid üht: „Oh, Arkadi, Arkadi!” Oli pedagooge, doktoreid ja pensionäre. Rääkimata meditsiinijuhtidest, haiglaametnikest, meditsiinipersonalist. „Ah, Arkadi,” kõlas paljudest suudest kui imeline mantra kesk vihast viirust, koledat koroonat.

Lisaks kajasid sekka selgitused: „nii asjalik”, „nii meeldiv”, „nii arusaadav”, „nii julgustav”. Eks vahetevahel kõlas ka eestlaste ülim imestushüüd: „ja ise veel venelane!”

Kui nüüd, suure suve teises pooles hoolega järele mõelda, et millega te selle suure tähelepanu ja armastuse pälvisite, siis pole vaja vastust kaugelt otsida. Ei te teinud mingeid erilisi imesid, ei tõmmanud kaabust jäneseid. Ka koroonavaktsiini kahjuks mitte! Arkadi, teie ime seisis selles, et rääkisite vaid selget eesti keelt. Rääkisite arusaadavalt, üheseltmõistetavalt. Rääkiste rasket eesti keelt ilma võõrsõnade ja koleda kantseliidita. Raske ja tohtritelegi veel arusaamatu koroonateema eeldanuks ju keelelist raskust, aga seda ei tulnud sugugi. Mitte kusagilt! Vastupidi, isegi huumorit suutsite te raske aja rasketesse juttudesse pikkida.

Arkadi, kui te oleks indiaanlane, siis võiks te nimeks olla Arkadi Arusaadav. Või Ametnik Arkadi Arusaadav.

Mainisin teadlikult sõna „ametnik”, sest tubli ametnik nagu teie, Arkadi, on ju meie riigi tõhus tugi. Ametnik hoiab riigivankrit kraavi minemast ning aitab riigi alamatel riigi ülemate ja ka riigi seadustega hakkama saada. Riigi ametnik korraldab elu riigis. Ja olgu korraldatavaks alaks kooliharidus või koroonakriis, vahet pole. Ikka ja alati peab ametnikul abiks olema arusaadav ja selge riigikeel.

Isegi huumorit suutsite te raske aja rasketesse juttudesse pikkida.

Arkadi, te näitasitegi välja imelist oskust rääkida ka kõige raskemad asjad kõige selgemaks absoluutselt selges eesti keeles, mis pole te emakeel. Oma selge ja kena eesti keelega olete me ametnike armeele – kel keeleliselt veel arenguruumi – tõhusaks eeskujuks.

Olen näinud riigiasutustest ja vallamajadest tulnud mitme lehekülje pikkusi kolekeele ja paragrahvide pusserdisi. Ühe kolekirja saaja, vanamemm, ei suutnud ka mitme päeva jooksul kirjapandust leida vastust lihtsale küsimusele: kas vald eraldas talle veega kempsu ehitamiseks toetusraha või mitte? Jänni jäid ka memme abilised, kõrgharitud filoloogid sealhulgas.

Olen näinud tarbijakaitsjate ehmatavat kirja, teemaks koroona tõttu ära jäänud lennud. Ligi kahel leheküljel vastasid ametnikud läbi kantseliidiräga, et nende poole võib pöörduda küll. Saanuks ju ühe lausega selle ära öelda!

Eesti üks suuremaid ametnike kolekeele näidete kogusid on me õiguskantsleril, kes keele selguse eest väsimatult seisab. Ihukarvad tõusevad püsti, kui lugeda, millises keeles rahva käest palka saavad ametnikud rahvale kirju kirjutavad. Aga võin mürki võtta, Arkadi, et ükski teie keelekasutuse näide ei satu sellesse koleduse kogusse.

Meie riigiasutustes ja omavalitsustes töötab ligi 19 500 ametnikku. Ja praegu, augustikuus on mul nii teile, Arkadi, kui ka kogu ametnike armaadale suur palve. Nimelt: puhake hästi ja puhake nii palju kui vähegi võimalik! Võtke nüüd augustis sest suvest veel viimast, et esimese koolikella helina aegu värskete ja puhanutena Eesti riigi ohje hoidma naasta. Ilma teieta, ametnikud, ei saa me hakkama, ausõna. Ja püüdkem siis riiki ohjes hoida iga päevaga aina kenamas eesti keeles.

Ja meenutagem, Arkadi, te oma sõnu: „Mask meid alati ei kaitse, kaitseb terve mõistus!” Ütleme nüüd ümber: „Kolekeel, kantseliit ja paragrahvide räga meid ei kaitse, kaitseb ikka ja ainult terve mõistus!”

Tänu terve tarkuse toojaile!

Arkadi, kui Kadrina kanti satute, andke ette teada. Kütame kiiduväärt mehele kuuma sauna ja käime ka emakeelesammast kaemas!

Lihtne maainimene Rein tervitab ja tänab.