Intervjuu ilmus pikemal kujul 2013. aasta detsembri Eesti Naises.

Millist hetke sooviksite uuesti läbi elada?

Käisin vaatamas komöödiat “Ainult aja küsimus” – seal saab noormees isalt teada, et nende suguvõsa mehed suudavad rännata ajas tagasi. Ma olen eluaeg sellisest võimest unistanud, seega tekitas film mus suure frustratsiooni: pagana pihta, miks te panete mu ebareaalsetele unistustele puid alla! Kui saaks, kolaksin oma minevikus tohutult ringi. Kui teaksin, et saan minevikku tagasi minna, oleks olevikus kergem lahti lasta. Ja tahaks, et mul oleks selline kaart, kust saaksin valimata valikud üle vaadata – kuhu need oleksid viinud siis, kui oleksin teelahkmelt teise suuna võtnud.

Mis teeb hetke pühaks?

Omadus, mille sa ise hetkele omistad. Mõnikord on nii, et tuled kohvikusse, võtad tassi kohvi – ja see on äkki nii meeletult hea ja kõik on äkki õige. Teinekord sama olukorda ei märkagi.

Milliseid rituaale au sees hoiate?

Kõik tavad tekitavad turvatunnet, eriti need, mis on lapsepõlves juured saanud. Vanasti dikteerisid vanaema ja vanaisa seda valdkonda, nüüd oma perega me alles leiame endale päris oma rituaale. Ja üksi, ainult enda jaoks, ei oskaks ma mingitest rituaalidest kinni pidada. Ma ei tee üksi endale süüagi. Minus on kõvasti ekstreemsportlase verd, aga selle nautimiseks peab mul olema kuskil turvatsoon, mulle meeldib, kui see on mu kodu.

Kuidas hoida armastust?

Võib-olla nagu taime tuleb teda vaadata. Et aru saada, millal ta otsast kuivama on hakanud, millal kasta või mulda vahetada. Kui ei jälgi, siis võib olla hilja. Aga lihtne on seda edasi lükata: saan aru, et on jama, aga küll ma hiljem tegelen. Kui on probleem, võiks k o h e vaadata, kas annab midagi ära teha.

Pean oluliseks oskust ära kuulata ka see inimene, kes sulle halvasti ütleb. Muidugi ei pea laskma end sõimata. Mõnda asja on vastik teada, aga vahel on hullem, kui su vastas olev inimene arvab midagi, aga ei väljendu. Siis ei saa ka midagi parandada.

Kuidas olete ühitanud ema- ja tööl käiva naise rolle?

Need ei olegi sisuliselt nii erinevad. Ei ole nii, et loominguga saab tegeleda ainult kunstisaalis. See, millised on minu lapsed, kodu, mina ise, on ju ka teatud mõttes looming. Ma armastan oma tööd ja kui mul on mõõdukalt tegemist, siis ma olen parem ema ka. Ent mul on ka oht niimoodi töösse mattuda, et ei saa kodustest asjadest enam midagi aru, ja siis on jälle vastupidi. Mulle meeldiks, kui oskaksin sujuvamalt ümber lülituda.

Kui suur roll on teie elus intuitsioonil?

Mul on päris hea vaist, ainult et ma ei soostu seda alati kuulama. Kahtlen endas liiga palju. Hea oleks, kui keegi teine saaks minust vastused välja võtta hinnanguid andmata. Me tekitame ise endale palju segadust, püüdes anda asjadele keerulise tõlgenduse, uurida ja surkida, miks kõik on ja mis on selle taga. Vahel on nii, et vaist tõlgendab seda, mida ma näen, otseteed pidi, aga pea hakkab vingerdama ja looma mingeid mitte kuskile viivaid ümbernurgalahendusi.

Mis teeb elu täiuslikuks?

Oskus olla kohal, siin ja praegu. Liikumine. Armastus.