Kibuspuu.
Kiirtarbimise ajastul – kes silmist, see meelest – leidub õnneks veel suuri erandeid. Ainult 31 eluaastaga, vaid üheksa teatrihooajaga sai näitleja Urmas Kibuspuu legendiks, keda armastame seniajani.

Sellel jõulukuul, 5. detsembril oleks Urmas Kibuspuu ehk Kips, nagu sõbrad ja kolleegid teda hüüdsid, saanud 66aastaseks. Imeandeka mehe saatuseks suurel eluloosi­rattal oli aga jääda igavesti 31aastaseks. Teatri­loolane Reet Neimar nimetas Kibuspuud terve sajandi eredaimaks meesnäitlejaks. Ja tõesti, kui ka teater on hetkes kaduv kunst, püsib tema talent “järelvaadatavana” alles. Draamateatri telesalvestatud lavastustes, mitmes mängufilmis, ETV kuldvarana eetris mängivais huumorišõudes. Ennekõike tänu kursusevend Ago-Endrik Kerge ülipopulaarsetele telelavastustele. Kes poleks näinud “Pisuhända”, “Tabamata imet”, “Kuulsuse narre”, “Püha Susannat ehk Meistrite kooli”...
 
“EMA, NAD TEOTAVAD SINU POJA KUNINGLIKKU PEAD!” Tegelikult piisaks Kibuspuu mastaabi tabamiseks ainuüksi mõnest minutist, mis säilinud mustvalgel filmilindil 7. lennu diplomilavastustest. Kui väljenduslik nägu, pilk, plastika “Popi ja Huhuu” peremeheta jäänult heitunud, hoobi ootel taksi­koera Popi sõnadeta rollis. Ja kui mõjus, varavõimas vaid 22aastaselt diplomilavastuse “Tabamata ime” finaalis! Klaverikunstnik Leo Saalepina, appikarjes eesti tõusikseltskonna ees, kes temalt üleeuroopalise kuulsuse imet nõuavad: “Andke mulle natukene veel aega, andke mulle natuke puhkust... Ma võidan enesele krooni ja kingin teile kuninga!”