Unsplash / James Owen
Kui ideaalis soovime luua pere inimesega, kes on meie elu suur armastus, siis tegelik elu toob ka teistsuguseid olukordi – selliseid, kus üks pool tunneb juba suhte alguses, et kaaslane pole talle õige. Miks siis ikkagi paari minnakse?

Kas need on majanduslikud põhjused, hirm üksijäämise ees, lootus halb heaks keerata või veel midagi muud? Eestis on need ajad ammu möödas, kui kedagi pere või vanemate tahtel vägisi paari sunniti.

Ma ei tea, mida arvaksin vale inimesega loodud suhetest siis, kui mul poleks endal minevikus ühte ebameeldivat kogemust, mille üle häbi tunnen. Aastaid tagasi, kui lähenes kardetud kolmekümnes sünnipäev, jäi mulle ühes seltskonnas silma omapäraselt šarmantne mees. Ta tekitas kohalolijates küll vastuolulisi tundeid, aga sellest hoolimata oli temast raske mööda vaadata. Tema Eesti mõistes haruldane töö pani kuulajad vaimustunult ohoo hüüdma, tema jutud olid huvitavad ja välimus eriline, samuti meeldis ta naistele.

Arutasime sõbrannaga, et mees on küll kena, aga olid ka mõned ohumärgid, imelikud käitumisjooned. Kui mees hakkas hiljem ühendust võtma – helistas, saatis sõnumeid, kutsus nagu muuseas lõunale –, otsisin põhjust ja võimalust ära öelda. Lõpuks tekkis tunne – ta oli ju tähelepanu äratanud, kas pole õige esialgsed kahtlused kõrvale heita ja vaadata, mis saab? Äkki mõistan inimese liiga vara hukka? Võib-olla on ta tore mees või kas elus peab üldse kõik olema ideaalne? Pealegi olin juba kümme aastat varem, üheksateistaastaselt kohanud oma elu armastust, mis öeldakse tabavat inimest vaid kord elus. Ja mis oli sellest saanud? Kogu ülejäänud elu samasugust ideaalsuhet ja ideaalset meest oodata oleks naiivne.

Mõni aeg hiljem, kui suhtlus tihenes, sain aru, et ohumärgid olid õiged. Sarmikas mees ei olnudki päris see, kellena ta ennast esimestel kuudel näitas, haruldaste hobide kõrval tulid päevavalgele ka negatiivsed juhtumid minevikust, sant iseloom ja tujuhood, mis vaheldusid särava jutu ja komplimentidega. Esimest korda elus sain aimu, mida tähendab psüühiline vägivald ja milline on see ebameeldiv tunne, kui sa ei tea, kuidas kaaslane järgmisel hetkel käitub. Üllatav oli, et isegi kui püüdsid mänge vältida, oskas ta kõiki nendesse kaasa tõmmata. Suhtluse lõpp kujunes inetuks ja ehkki temas oli kindlasti palju head, olen hiljemgi kahetsenud, et lasin end kaasa tõmmata ega kuulanud sisetunnet, mis ütles kohe, et kogu see asi ei too head. Miks ma olin nõus vale inimesega suhtlema, ei oska aga siiani vastata.