Eesti Naine
"Minu töö on antimikroobsete haavakatete väljatöötamine. Lühidalt: uurime oma projektis, kuidas panna elusad bakterid haava­kattesse, et nad toodaksid antimikroobset ainet, mis võitleb haava­infektsiooni vastu. Keerukaks teeb asja see, et bakterid peavad jääma ka haava­katetes ellu ja funktsionaalseks. Uurime sedagi, kas inimese oma naharakud tahavad haavakatte peale kasvama hakata, kuidas nad kinnituvad, kas haavale pandud katted on ohutud ja aitavad taastada haavas normaalse keskkonna – haavakattematerjalid ei tohiks inimese naharakkude kasvamist takistada," räägib oma tööst Karin Kogermann.

Aastal 2008 doktoritööd kaitstes ootasin juba tütar Lisette Mariat. Temaga kodus olles hakkasin tasa­haaval ka tööd tegema. 2010. aastast alustasin Tartu Ülikoolis õppejõuna. Poeg Kert Joonas sündis 2011. aasta novembris ning oli ligi kahene, mil tagasi tööle läksin. Enne tööle naasmist tegin palju ka kaugtööd.

Kui ma sepitseksin ainult kirjatükke ja otsiksin infot, oleks pere ja töö ühitamine lihtsam, aga mul on ka laboritöö. Pidevalt tuleb aega planeerida ja hoolikalt logistikaga tegeleda. Kui mul on konverentsireisid, lepime abikaasaga laste hoidmise pikalt ette. Lisaks aitavad ämm ja ema, kuigi nemad elavad hoopis Tallinna pool. Kaasa ütleb küll mõnikord, et tööpäev lõppes, pane arvuti kinni! Mina aga tunnen, et kui päeval ei jõua mõne töö­asjaga tegeleda, tuleb seda õhtul teha.

Kui lapsed olid väiksemad, tundsin end kogu aeg süüdi: lastega olles seepärast, et ma tööd ei tee, ja vastupidi. “Emme, mina küll nii­sugust tööd ei taha nagu sinul – sa kogu aeg töötad,” on tütar öelnud...