Kolm naist, keda viis kokku ballett, tegid oma stuudio, kus võtavad keerulisi tantsupoose seni ainult unenägudes varvaskingades tantsinud naised.

Stuudio Tasapisitasakaal asutasid endised Vanemuise baleriinid Mari Savitski (28) ja Katre Unt-Lidmets (40), kolmandaks kutsuti seltskonda Jana Järvik (40), kellega Katre õppis koos Tallinna koreograafiakoolis. 

Imestusest ahhetama panevat on eelmisel sügisel avatud stuudio loos rohkem, kui tavamõtlemise raamidesse mahub. Baleriinid, keda – olgem ausad! – nagu tippsportlasigi peetakse eluvõõrasteks fanaatikuteks, lahkuvad teatrist, et hakata tegema oma asja. Üürivad Kalamajas 19. sajandi teisel poolel ehitatud kolmekorruselise elumaja, kus ei alustata mitte peeglite seinapanekust ja võimlemispallide ostmisest, vaid esmalt tuleb õppida aru saama vee- ja elektriprojektidest ning ventilatsioonisüsteemist, et neid oma vajadustele vastavaks kohandada. Nad on oma soovides ambitsioonikad: nende unistuste klubi ei tohi olla isikupäratu keha trimmimise koht, vaid klubi selle sõna avaramas tähenduses. Koht, kuhu tullakse kui oma teise koju ja võetakse kaasa kogu pere. Eesmärk on pakkuda trenne, mis toetavad tervist, head füüsilist enesetunnet, keha ja vaimu koostööd. 

Maja võlub hetkega oma hubase ja tundliku, samas veidi kergitatud, teatraalse õhustikuga (kummardusena klassikalise Vene balleti kuldajastule 20. sajandi alguses), mille loomisel oli otsustav roll teatrikunstnik Liina Undil

Pärast pingutusi treeningusaalis saab minna sauna või premeerida end massaažiga, majas tegutsevad homöopaat ja refleksoloog, sisustamisel on nõustamisruum. Treeningud on ka lastele, lisaks keeletunnid, lauluring jm, päris pisikese saab ema jätta mängutuppa kasvatajatädi hoolde.

Lastele mõeldi kohe, kui stuudio nägu alles kavandati. Katre ja Jana pesamunad, praegu kolmeaastased tirtsud, sündisid kahepäevase vahega, ja mõlemad ootavad pikkade silmadega õhtupoolikuid, kui neid ema töö juurde mängima ja laulma viiakse.

Katre ei salga, et näeks rõõmuga paarikümne aasta pärast oma lapsi vanemate alustatut jätkamas – “Eesti kõige kihvtimas klubis”. Ainult nii mõeldes ongi mõtet tegutseda, leida rasketel hetkedel endas jõudu minna läbi halli kivi. 

Pöörased kaks aastat stuudio ülesehitamisel, mis Katrele ja Marile on tähendanud ka iganädalast kahe linna, Tartu ja Tallinna vahel pendeldamist, on pakkunud eneseületust ja seni varjatud annete ilmsikstulekut. Mõned välgusähvatused eredamatest hetkedest, nii nagu need on naistel endil meeles: 

2007 varakevad 

Katre ja Mari sõidavad Soome balletti “Anna Karenina” vaatama, nendega koos on laevakajutis veel Katre mees Erik. Räägitakse oma teatrist, mõnigi asi käib seal artistidele vastukarva. 

Katre: Kui ma teatrist ära lähen, ütle, kuidas ma panen oma oskused, selle ühe asja, millega olen terve elu tegelenud, niisama tasku ära?!

Kas tead, millal ma sain aru, et pean oma teadmisi edasi andma? Vaatasime Ludvig-Erikuga (Katre poeg – toim) lava kõrvalt “Pähklipurejat” ja ma tõlkisin talle samme: tule minu juurde, sa oled mulle armas… Terve adagio jutustasin lahti. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa – ema, kust sa seda tead? See oli mulle äratundmishetk, sain aru, et balletikeele tundmine on veel ühe keele oskus.

Mari (puurib sõrmega pilti Eesti Ekspressi kinnisvarakuulutuste rubriigis): Vaat, seda maja ma tahan, see võiks olla meie stuudio.

Erik (tüdinud häälel): Miks te räägite, miks te ei tee?

Katre: Jah, tõepoolest, miks me ei tee, kui me ometi teame täpselt, mida me tahame?

2007 suvi 

Katre ja Mari arutavad tuliselt stuudio loomise plaane. Kui jutud on jõudnud emotsionaalse keemistemperatuuri, haarab Katre telefonitoru ja helistab Janale. 

Katre: Jana, tead, me teeme oma stuudio, kas tuled kampa?

Jana (väga vaoshoitult): Ma pean natuke iseendaga aru pidama. 

2007 august

Jana köögis peetakse maha esimene koosolek, kus pannakse paika stuudio üldisemad põhimõtted. Otsustatakse, et kõik kolm võrdset osanikku lähevad aastaks õppima: Jana, kes teenib leiba riigiametis, hakkab töö kõrvalt tudeerima finantsala, Katre läheb massaažikooli ja Mari suundub ookeani taha Kanadasse Pilatese kursustele. 

Ajaloolist koosolekut on jäänud dokumenteerima foto, millel Janal ja Katrel on tited tissi otsas, Mari istub laua taga, paber ees, ja protokollib toimuvat.

Mehed valvavad samal ajal elutoas õlut juues suuremaid lapsi.

2007 sügis

Pärast mitmeid reide mänguasjapoodidesse ja üksmeelset otsust, et tulevase stuudio mängutuba ei taheta roosade plastlossidega sisustada, leiavad Katre ja Jana end eneselegi ootamatult Moskva mänguasjamessilt. Tellitakse loovust arendavaid mänge, enda tarbeks ja müügiks, et stuudio ehitamiseks natuke raha teenida. 

Kauba kättesaamine aga viibib pikalt. Kogu ettevõtmine on muutunud juba hirmujadaks (Katre väljend), nõuab parasjagu eneseületust rääkida võõras keeles veenvalt asjast, millest sa tegelikult midagi ei tea. 

Katre (räägib telefoni): Tere, tellisime teilt neli kuud tagasi mänguasju, aga ei ole kaupa siiani kätte saanud.

Hääl telefonis: Slušai, Miša, opjat eti devuški iz Rigõ zvonjat.

Kaup jõuab Moskvast kohale üheksa kuud pärast tellimuse saatmist. Algab kastiralli mööda kauplusi, lasteaedu, jõulumüüke. 

August 2009

Katre ja Liina Unt on Valgas ühe mehe kodus, kel on kuus kuuri vana mööblikraami täis. Siia juhatas neid restauraator Meelis Kihulane – veel üks inimene, kes on hingega abiks maja sisustamisel. Naised teavad täpselt, mida nad tahavad: kergelt aristokraatliku hõnguga 20. sajandi algukümnendite salongimööblit. Kell on kümme õhtul, õues hakkab juba hämarduma, aga kuuris pole elektrit. Taskulambid käes, liiguvad nad kitsastes labürintides mööblikaskaadide vahel nagu kaevurid šahtis. Vanamees juhatab: astu nüüd sinna kapi peale ja vaata alla natuke vasakule, seal on see tool, millest ma rääkisin. 

Ühe õhtuga tuuakse sisuliselt kogu maja mööbel.

August 2009 

Majja sissekolimine. “Varustaja” Jana annab ukse peal kaupa üle ja saab sealsamas uusi korraldusi. Kiiresti on vaja põrandaharja, lambipirne. Ja pissipotid – kuidas need küll ununesid… 

Veidi hiljem kõnnib Jana maja ees tänaval edasi-tagasi, jagab möödakäijatele peatselt avatava stuudio flaiereid. Tuleb noor naine lapsevankriga: “Kas kutsute beebikooli? Oo, ballett täiskasvanutele?! Ma unistasin lapsena balletitantsijaks saamisest – kas te algajaid ka võtate?”

Jana on hämmingus ja liigutatud ühekorraga. Et julgetakse tulla oma lapsepõlveunistust täitma ja et nemad saavad inimestele selle võimaluse pakkuda. 

Jana astub esimest korda üle ukseläve majja sisse stuudio avamisel 15. septembril – ta on remonditolmu vastu allergiline. Esimesel päeval on tal raskusi majas orienteerumisega, sest kuigi projektide lugemine on kõigile kolmele selleks hetkeks juba naljaasi, ei saa kõike siiski paberilt pähe õppida… 

Veebruar 2010

Päeval on majja toodud seinatahvel stuudio nime ja logoga, mis tuleb riputada välisukse kõrvale. Arutatakse, kuidas metallplaat seina saada.

Katre ajakirjanikule: Meil on see häda, et me oleme nii kanged naised, et ei taha enam igas asjas kodustelt abi paluda. Tänu perede toetusele on see asi siin püsti pandud, aga eks nad on pidanud palju alla neelama meie kanguse ja suurte plaanide pärast…

Mari: Täna, kui ma panin arsti juures uut aega kinni, sain aru, et see on ju varsti käes, ma pean kahe kuu pärast sünnitama. Mõtlesin siiani, et küll ma jõuan valmistuda… 

Jaana: Aga Mari, kas me oleme nõuannetega kitsid olnud? 

Katre: Ja palun ära heida kõhuli palli peale, kui sa harjutust ette näitad. 

Mari: See on hämmastav, kui kiiresti on need naised unustanud, mis tunne on olla rase!

Korraga kolmest kõrist rõkkav naer täidab maja keldrist katusekorruseni.