RAADIO Foto: ANDER ILP
Kuigi Tiit Karuksit teatakse eelkõige spordiajakirjanikuna, on ta pika karjääri jooksul teinud ka ühiskonnatundlikke saateid. 2012. aastal läks ta Vikerraadio sporditoimetusest pensionile ja kirjutab nüüd raamatuid.

Kahtlemata on senini üks kuulsamaid ja salapärasemaid peatükke Karuksi ajakirjanikuteel tema eetrikeeld. Karuks ja Olav Osolin olid nimelt 1980. aasta septembris toimunud Eesti Raadio ja ETV vahelise jalgpallimatši peaorganisaatorid. Pärast matši puhkesid noorsoorahutused, mida praeguseni mäletatakse. Tarmo Vahterilt ilmus äsja isegi kuulsa lauluga sananimeline raamat.

Karuks istus vangitornis…

Nende Kadrioru staadionilt alguse saanud noorterahutustega seoses on rahva seas liikumas üks vale arvamus – et justkui oleks Propeller pärast neid pannud Karuksi laulu sisse: „Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota ...“. Laulu sisse oli Karuks sattunud hoopis sama aasta maikuus. „Pärast jalgpallimatši sai Propeller ju ka esinemiskeelu,“ ütleb ta. Propelleri esinemise ärakeelamisest – 7000-pealise publiku ees – rahutused õieti alguse saidki. Tele- ja raadiojuhid otsustasid kontserdi ära jätta ning kui inimesed kuulsid, et Propeller ei esinegi, läksid nad murule. Seejärel sõitsid kohale miilitsa ja siseministeeriumi autod, pärast oli ka linnas noorterahutusi.
„Staadionil poleks midagi juhtunud, kui meie ülemused poleks nii lolli otsust teinud. Kui inimestele on midagi lubatud, siis tuleb lubadust täita,“ räägib Karuks. „Minule heideti ette sanktsioneerimata üritust. Aga KGB magas selle ürituse totaalselt maha: meil lasti teha raadios ja teles reklaami, keegi ei sekkunud, aga pärast heideti ette, et poliitiliselt väär samm – mäng toimus 22. septembril, nii-öelda Tallinna vabastamise aastapäeval, aga me ei olnud sellele mõelnudki, sel õhtul oli staadion lihtsalt vaba.“
Eetrikeeld ise Karuksit aga väga ei traumeerinudki. Tal oli sel ajal palju tõsisem mure hingel. Isal oli kopsuvähk, parasjagu oli just kõige raskem aeg, ning sama aasta novembris läkski ta ära – see oli Karuksile eetrikeelust palju suurem mure.

42 aastat ajakirjanikuna

Karuks töötas 42 ajakirjanikuaastast Eesti Raadios 25. Ta peab vajalikuks rõhutada, et mitte üksnes spordiajakirjanikuna. Ühiskonnaelus toimuv läheb talle vägagi korda ning sellest on ta püüdnud ka oma saadetes rääkida. 1990. aastatel tegi Karuks Raadio 2s autorisaadet „Murumängud Munamäel“, hiljem oli Raadio Kukus eetris tema „Murumängud Wabariigis“.
Kuni töölt lahkumiseni oli ta Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse juhataja asetäitja ja tegi tööd Vikerraadios.
„Ma ei tahtnud enam sellises rütmis ja formaadis edasi töötada, kuigi mitte sellepärast, et töö oleks tohutult pingeline,“ selgitas ta. „Ütlesin endale, et 2008. aastal Pekingis on minu viimased olümpiamängud ja 2009. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused on viimased suurvõistlused, kuhu kohale lähen. Olen neist lubadustest kinni pidanud.”
2009. aastal hinnati Tiit Karuks Kuldmikrofoni vääriliseks ja ta sai 2001. aastal president Lennart Merilt Valgetähe teenetemärgi. „Muidugi on hea tunne, et on meeles peetud, aga ma pole autasude nimel töötanud, see ei saa olla eesmärk,“ jääb Karuks tagasihoidlikuks. Ta rõõmustab selle üle, et kaks aastat järjest tuli Kuldmikrofon Eesti Raadio sporditoimetusse. 2010. aastal sai selle Erik Lillo, kes on nüüd ka pensionär.

Lugusid endistest aegadest

Karuksil on oma pikkadest raadioaastatest tallel igasugu lugusid. Näiteks 1970. aastatel valitses raadios õhkkond, et keskööprogrammide teemal tuli aeg-ajalt parteilastega vaielda – teemad kippusid liiga läänelikuks. „Mõnes asjas tuli tagasi tõmbuda, see oli omamoodi mäng,“ nendib ta.
1. aprilli lugudega läks nii mõnigi kord nii, et paljud jäid neid uskuma. „Aastal 1979 või 1980 tegime loo, kus rääkisime, et Maarjamäe kompleksi juurde tuleb rahvusvahelise olümpialiikumise isa Pierre de Coubertini tohutu monument, Coubertin näitamas käega Pirita purjespordikeskuse poole, tema kõrval seisab Eesti sportlase sümbolina purjetaja Aleksander Zõbin palju väiksemas mastaabis. Lugu oli täiesti absurdne, aga selle korjas üles Komsomolskaja Pravda ja avaldas hiljem tõe pähe,“ räägib ta.
Teine aprillilugu oli ajendatud sellest, et Tallinnas olid käinud mängimas tennisetuusad Björn Borg ja Vitas Gerulaitis. Ühel 1. aprillil teatas Eesti Raadio, et tennisistid on uuesti Tallinnas, eetris mängiti ette ka intervjuud „nendega“ – Borgi osatäitja rääkis rootsi ja „Gerulaitis“ inglise keeles. Leidus lihtsameelseid, kes läksid Kadrioru tennisehalli pileteid hankima. Lõpuks ei osanud tennisehalli inimesed enam muud teha, kui panid välja sildi: „Borg ja Gerulaitis tervitavad teid 1. aprilli puhul.“

Mälestusi olümpiatelt

Tiit Karuks on saateid teinud kaheksal olümpial: neli korda suvel, neli korda talvel. Samuti on ta käinud kergejõustiku ja jäähoki tiitlivõistlustel, korra ka suusatamise maailmameistrivõistlustel, kuigi suusatamine ei kuulu ta meelisalade hulka. Karuksile meeldivad hoopis jalgpall, jäähoki ja kergejõustik. Kaheksast olümpiast kõige võimsama elamuse pakkus Barcelona 1992. aastal. „See oli tõesti võimas olümpia ja meile ka edukas: Salumäe sai kulla, Tõnisted pronksi, enne ja pärast mänge oli veidi aega ka natuke Barcelonas ringi vaadata, “ meenutab ta. Pekingis oli Karuksil nii palju mahti, et Hiina müüril ära käia. Ajakirjanik Vallo Kelmsaar oli varem Hiinas käinud ja viis kolleegid Pekingi vaesterajoonidesse, enne mänge käisid Eesti ajakirjanikud ka Taevase Rahu väljakul. Hinge läks Lillehammeri taliolümpia – kuigi eestlased medaleid ei saanud, pakkus Karuksile elamuse norrakate kirg talispordi vastu. 1980. aasta Moskva olümpia päevilt jälle meenub, kuidas ilmarahvale täistribüünide demostreerimiseks jagati tasuta olümpiapääsmeid, kohaleilmumine oli aga kohustuslik. Tallinn ja Moskva puhastati ebasobivast elemendist ning sohki tehti, nagu jaks võttis.
Moskvas läks eestlastel aga hästi: kulla võitsid Jaak Uudmäe, Mait Riisman, Ivar Stukolkin ja Viljar Loor.
„Üks suuremaid elamusi oli kindlasti 2002 Salt Lake City, kus Tiit Rääguga kommenteerisime vähemalt kümmet hokimatši. Finaalis olid Kanada ja USA, minu meelismeeskond Kanada võitis 5:2. Selle mängu kommenteerimine oli tõeline kaif,“ ütleb ta.

Spordist ja mitte ainult

Ka jalgpall on Karuksi suur lemmik. „Jalgpall on kindlasti populaarseim spordiala maailmas. Jalgpalli kohta on öeldud, et ta on nagu väike maakera, mis on suurem kui suur maakera. Seda on lihtne mängida: on vaja vaid palli ja natuke siledat maalappi,“ arvab Karuks.
Aga ükski muu spordiala ei tekita ka nii võimsaid emotsioone.
Jalgpall hakkab tasapisi Eesti spordiski esinumbriks saama, arvab Karuks. Aga sõna „rahvussport“ ei taha ta kasutada, pigem eelistab rääkida populaarsetest spordialadest ja nimetab veel korvpalli ja kergejõustikut. „Ei tea, mis suusatamisest saab pärast kõiki neid piinu,“ lisab ta.
Kuid Tiiduga saab rääkida paljust muustki kui spordist. Tema suur lemmik on muusika, ja palju pinget pakub talle ajalugu!
„Oma huvide taustal tegin 2008. aastal vabariigi 90. aastapäeva puhul Vikerraadios Vabadussõjast viiesaatelise seriaali „Iseseisvuse sünd“. Esimest korda sain töötada koos näitlejatega. Seriaalis oli kolm peategelast: Jaan Poska (Aarne Üksküla), kindral Aleksander Tõnisson (Ain Lutsepp) ja mu abikaasa vanaisa, kahekordne Vabadusristi kavaler, lihtne Viljandi talumees Peeter Laane (Anti Reinthal). Lisaks oli Egon Nuter Lennart Meri osas ja Anu Lamp ühes saates Poska tütre rollis. Viide saatesse sain vormida oma mõtted,“ meenutab ta.

Ühiskonnatundlikult sõltumatu

Karuksit huvitab see, mis ühiskonnas toimub, aga ta ei nimeta seda otseselt poliitikahuviks.
Kaks korda on teda Riigikogusse kandideerima kutsutud, aga ta ütles kiiresti ära. „Parteidistsipliin ei sobi mulle. Kui mul on oma mõte või idee, siis ma lihtsalt niisama kätt ei tõsta. Ma olen harjunud, et olen ajakirjanikuna sõltumatu,“ ütleb ta.
Karuksi meelest on tähtis, et riik oleks tasakaalus. „Paljud praegused poliitikud peaksid piltlikult öeldes tulema maa peale tagasi, paljud neist kõnnivad umbes meetri kõrgusel maast, neil ei ole reaalsetest probleemidest sügavat ettekujutust,“ arvab ta. „Inimese vastu peaks olema rohkem respekti, nii üksikisiku kui suuremate inimgruppide tasandil.“
Karuksit vapustas, kuidas Lauri Leesi – kes on küll eelkõige koolijuht, mitte poliitik – kunagi ütles: „Te ei taha ju, et te lapsest saaks kas Selveri kassapidaja või taksojuht.“ „No issand jumal, kodanik Leesi, ära ole ikka nii uhke ja ülbe! Hea taksojuht on etem kui halb koolijuht ja hea Selveri kassapidaja on etem kui tropist poliitik. Kuidas üks kõrgelt haritud inimene midagi niisugust öelda saab? Kõik inimesed ei saa olla vahendajad ja ärimehed, iga elukutse on vajalik, iga inimene on vajalik,“ ütleb Karuks. „Inimesed peaksid rohkem mõtlema, mida räägivad, ja endast erinevaid rohkem respekteerima. Igas inimeses on mingi säde olemas millegi hästi tegemiseks. Paraku on elu selline, et tihtipeale seda oma sädet ei leita üles ja töötatakse valel alal.“

Elus on palju teha!

2012 ilmus Karuksi sulest raamat „101 Eesti spordilugu“ ja praegu kirjutab ta juba uut teost, mis pole aga kaugeltki ainult spordist, vaid pigem aegadest, oludest, kaasteelistest – midagi mälestusteraamatu taolist, mis muu hulgas sisaldab kohtumisi huvitavate inimestega.
Tänavu kevadel ilmus tema raamat "Kaheksa kanget. Valitud usutlused", mis sisaldab intervjuusid nelja Eesti maadleja (Voldemar Väli, August Englas, Kaido Höövelson ehk Baruto ja Heiki Nabi) ja nelja korvpalluriga (Ilmar Kullam, Arvo Putmaker, Jaak Salumets ja Tiit Sokk).
"Kui kirjutasin oma mälestusteraamatut, siis tekkis mõte, et võiks raamatuna avaldada valiku pikkadest usutlustest, mida ma olen teinud Vikerraadios või Kuku raadios. Mõte hakkas idanema ja täpsustuma ning mõtlesin, et seekord valin kaheksa isikut – neli maadlejat ja neli korvpallurit. Mõlemad alad on Eestile omajagu kuulsust toonud," tutvustas Karuks raamatu sünnilugu Vikerraadios.

Kirglik muusikasõber

Karuksi suur kirg on olnud muusika. Näiteks on ta teinud raadiosaadet „Heli jälg“. Tema lemmikute hulgas on palju rokiklassikuid. Absoluutne lemmik on Mark Knopfler ja tema kunagine bänd Dire Straits. Läbi aegade on veel meeldinud U2, Santana, Yes, Led Zeppelin, Jimi Hendrix, Eric Clapton, Bruce Springsteen ning Emerson, Lake & Palmer. Biitlid ja rollingud nagunii. Uuematest on juurde tulnud Manic Street Preachers ja Coldplay. Üks lugu, mida Karuks alati võiks kuulata, on Dire Straitsi „Brothers in Arms“. Suurt osa oma lemmikuist on ta ka laval näinud, olgu siis Tallinnas või mujal, aga kahjuks jäi Led Zeppelin nägemata. Eesti muusikutest on suurimateks lemmikuteks Tõnis Mägi ja Ultima Thule.

Elukiri