Tõnis lendas peadpidi radikasse ja sai preemiaks õmblused. „Aga võitsin!” rõhutab ta muiates. „Ma saan kaotusega hakkama, aga mulle meeldib olla parim – ükskõik mida ma teen, püüan anda endast maksimumi.”

Selle soovi juured, nagu Freud targalt viitaks, on lapsepõlves. Poleks Tõnisest tulnud näitleja, võinuks tast saada profivõrkpallur. Kuus aastat käis ta iga päev trennis, endal siht silme ees: Eesti võrkpallikoondis.