Vahur Kersna mälestuste Antsla 40 aastat hiljem

“Ma ei tea, mis elu inimesed Antslas praegu elavad,” mõtiskleb ajakirjanik Vahur Kersna (56). “Tõenäoliselt täitsa normaalset elu. Lihtsalt 40 aastat pärast minu lahkumist.”

On vaikne laupäeva hommik, kui Vahur jalutab sisse oma kunagisse koduõue. Kahekordne kulundkollane puitmaja – tüüpprojekt.

“Täpselt samasuguses majas elas Otepääl Urmas Ott,” teab Vahur. “Tollaste plaanide järgi pidid need barakid vastu pidama kümmekond aastat, aga seisavad siiamaani.”

Hoone on alles, inimesed läinud. Ka hüüdmise peale ei tuldaks Vahuri toaaknale teisel korrusel, ahikütte ja kuivkäimlaga korteris.

“Terves majas elab veel kaks vanainimest. Kuigi kesklinn, ei osta siia keegi korterit, mitte mingi raha eest.” Vahuri sõnades pole nukrust. Pole ka kibedust, et tema lapsepõlve Antsla on kadunud. “Igal asjal on oma aeg. Inimestel, puudel, isegi kividel.”