Ja siis see kleit… Kleit oli luupekseni. Sirelililla. Pehmest hästikukkuvast materjalist. Käes oli tal väike pärlitega tikitud käekott. Ja kaela ümber – valge nirginahk…”

See väike naine, kaela ümber valge nirginahk ja kõrvas suured kõrvarõngad, oli Vanda Juhansoo(1889–1966, kuni aastani 1939 Johanson). Kirjeldatud ajal oli ta 60. eluaastates ja õpetas kunsti toonases Tartu 2. keskkoolis, praeguses Miina Härma gümnaasiumis. Ka kunstiajaloolane, õppejõud ja viljakas kriitik Mirjam Peil, kes Vandat mulle sel talvel kohvikus istudes just sellisel moel kirjeldas, oli kauaaegse kunstiõpetaja käe all 1950ndate keskpaigas õppinud. Ekstravagantne, sõjajärgses halluses kaheldamatult silma­torkav välimus polnud aga kaugeltki ainus asi, mille poolest Vanda Juhansoo toonases Tartus, tegelikult ehk kogu Nõukogude Eestiski eriline oli.