Veera Saar - aegumatu Ukuaru looja

Milline võidutunne see küll oli, kui võisin romaanile punkti panna, käsikirja õigel ajal ära saata. „Lõokesed taeva all” võisid lennata ...”  Nõnda kirjeldab Veera Saar hetke, kui valmis teos, mis määras ka ta saatuse.

Õpetajatöö kõrvalt kirjutatud „Lõokesed taeva all” tõi autorile romaanivõistluselt teise koha – kõrgeima, mis välja anti. See oli pöördeline hetk Veera Saare elus. Oli aasta 1958, kui 46-aastase naise, hinnatud ja armastatud õpetaja liisk langes kirjanduse kasuks. „Õpetajaamet oli mulle meeltmööda, mul oli hea ja kerge klassis noorte seas olla. Kuid ometi ei rahuldanud see mind täiesti. Mind vaevas teadmine, et midagi olulist jääb tegemata,” on Veera Saar tunnistanud mälestusteraamatus „Neid ammuseid aegu”.

Otsusel, kas astuda tagasi vaatamata sõnade tihnikusse ja mõtete metsapõue, kus ootasid kirjapanemist keerukad inimsaatused ja puude ladvus kohavad lood, oli olnud aega küpseda. Selleks hetkeks oli Saarel loomepagasis trobikond oma koolilastele kirjutatud näidendit, lisaks luulevõistlusel auhinnaga pärjatud „Naiskalurid”. Juhuslik kohtumine ajalehetoimetajaga, kes otsis kaastööd, oli ajendanud „mõnd luuletust ja jutukest kohendama ning teele saatma”. Kõik avaldati.

„Lõokesed taeva all” sai peagi järje „Üle allikate”. „Pärast selle raamatu ilmumist teadsin, et algab uus ajajärk mu elus – õnnelikum või õnnetum, pikem või lühem, kuid see, mida olin kaua igatsenud. Oli ka viimane aeg – 1960. aastal olin saanud Eesti Kirjanike Liidu liikmeks,” on autor võtnud tolle murrangulise aja kokku talle iseloomuliku lühidusega.

Kui aastal 1965 ilmus novellikogu „Põlatud maa”, jäi Vilde kirjandusauhinnaga pärjatud legendaarse „Ukuaru” trükki jõudmiseni veel neli aastaringi. „„Ukuaru” ... Jah, ma tundsin Eestimaa metsi ja metsaga seotud tööd üsna hästi, kuid „Ukuaru” kirjutamine sundis mind veel kord käima paljudes metskondades, andis võimaluse näha Eestimaa metsade mitmekesisust, nende ilu, ning viis mind kokku paljude meeste ja naistega, kes pühendasid oma elu selle ilu ning rikkuse kaitsmiseks ja suurendamiseks,” mainib kirjanik oma meenutustes. „Ukuaruga” kirjutas Veera Saar end sügavalt lugejate südamesse. Autorit oodati kõikjale kohtuma ning tema autogrammiga „Ukuaru” kuulub nii mõneski kodus reliikviate hulka.

Leida Laiuse võimas ekraniseering aastast 1973, kus Minnaks ja Aksliks olid noorukesed Elle Kull ja Lembit Ulfsak, andis „Ukuarule” tänini kandvad tiivad. Tasuks ehk meelde tuletada, et film pole siiski kogu teos ‒ lool eesti metsast ja kangest eesti naisest on teinegi osa, kus Ukuarul puhuvad uue aja tuuled ning Minna on seatud kõrvaltegelase rolli.

Pärast romaani ilmunud novellikogu „Isa niinepuu”, jutustus „Elas kord mees” ja Tammsaare kirjandusauhinna pälvinud romaan „Aprillipäev” tähistasid teed esivanemate elurännakutest kõneleva tetraloogiani. Kaheteistkümne aasta jooksul kaante vahele jõudnud romaane „Kraakuvi mägi”, „Maa hind”, „Kodutee” ja „Käritsa leib” kroonis 1999. aastal Virumaa kirjandusauhind.

Kanged naised

Veera Saar vaatab elu avasilmi ja tundliku meelega, märkab imelist ja ilusat ega keera pilku kõrvale kurva ja koleda ees. See kõik kuulub inimese ja looduse eluringi. Nagu ka unistused ja igatsused, võitlused iseenda, maa ja kaaskondsetega, vaenud ja hirmud, õnnehetked ja liigutuse silmapilgud.

Tuuleõhk toob laante lõhna Kraakuvi mäelt ja allikavulinat Ukuaru orust, keerutab küpse suve hingust Jäneda põldudelt, kõnetab elu ja armastuse järele janunevaid hingi. Mure ja rõõm, usk ja lootus koovad Veera Saare teostes kordumatult igieestlaslikke mustreid. Saare loomingusse süüvimiseks on vaja aega. Nagu looduses liikumiseks. Kiirustades tabab küll tegelasi ja mõtet, ent aegamisi kulgedes elustuvad maastikud ning tegelased avanevad just looduse kaudu.

Kui lugeda mälestusteraamatut „Neid ammuseid aegu”, saavad teosed, milles on märgatud tammsaarelikke jooni, juurde isikliku mõõtme. Seda otsekohese sõnaga kirja pandud elamise lugu jutustab sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega naine. Samasugused naised toimetavad ka Saare teostes ‒ töökad, visad, allaandmatud, pisut kinnise loomuga, aga suure hinge ja kuldse südamega. Kui jutustuste-romaanide kangelannad on valmis iga pilkava suu paari terava sõnaga kinni naelutama, siis Veera Saare enda lausumised olid tema õpilaste mäletamist mööda alati heatahtlikud, rangust küll välistamata.

Kangete naiste kõrval toimetab Veera Saare teostes õige mitut masti mehi kooliteed tallavatest tulevastest agronoomidest Ukuaru Aksli ja Keldriaugu peremeheni, kelle heitlused enda ja eluga on kirja pandud nõnda, et ka kõige ebasümpaatsemat tegelast on võimalik mõista. Tema loomingus on talletatud keerulised ajad ‒ väljarändamised ja naasmised, küüditamised ja sõjad, visa töörügamine oma laste õnne nimel, riigikorrast olenemata.

Ehkki kirjanik on rõhutanud, et tema teostest ei tasu otsida pärisinimesi, on ikka püütud leida Minna ja teiste tegelaste prototüüpe, oldud kirjaniku peale teinekord pahanegi, et ta neid ei avalda.

Käritsa leib ja Jäneda lehma piim

Looduse iga ilmingut märkava ja hingeliselt sõnadesse põimiva kirjaniku puhul, kelle abikaasa oli diplomeeritud metsamees, tähendab perenimi Saar ilmselgelt puud, mitte maalappi keset merd.

Kes ta siis oli, see Veera Saar? Õpetaja, keda kunagised koolipoisid austasid ka juba hallpeadena, ja kirjanik, kelle teostes tunti ära lähedaste saatusi. Juba varasest lapsepõlvest kuulus Veera Dööringu süda metsale ja põldudele, juured on tal aga sügavalt Virumaa mullas. „Olgu kohe öeldud, et mu ema ja isa on mõlemad pärit Tapa lähedalt Kadrina kihelkonnast. Kuid selleks, et nad võiksid kokku saada ja mina sündida, pidid nad Eestimaalt välja rändama ning asuma Venemaale Jamburgi taha Tikapesa põlismetsa,” kirjutas 86-aastane Saar.

Esivanemate jäljed koonduvad Udriku, Imastu, Tõdva-Kõnnu maadele. Suguvõsa hauaplatsidele Kadrina ja Hulja surnuaial tõmbavad kombekohaseid rehatriipe ning istutavad begooniaid Dööringute järelpõlved. Esmalt pidi aga Jaan Döring sattuma Kraakuvi mäele, imetlema ilusat läikivate tiigisilmadega maatükki ja rajama sinna kodu. Pidi sündima tütar Veera, kes naabrinaiste hinnangul ei mõistnud naerda ega nutta. „Ema kinnitas mulle, et ma väiksena olnud tõepoolest niisugune nohik, kes endast sel ega teisel teel märku ei mõistnud anda, ja eks ma ole samasuguseks jäänud edaspidigi,” arvas kirjanik, kel vaikse loomu taga tähelepanelik ja tundlik hing.

Kui tüdruk sai seitsmeseks, tuli pere tagasi Eestisse – üks hobu vankri ees ja teine kõrval, taga kõndimas kaks lehma ja vabatahtlikult kaasa sörkiv siga. Veera Saare tütretütre Karin Aanja sõnul jättis olude sunnil kodust lahkumine vanaemale kibeda mälestuse kogu eluks. Algkoolilapsena kirjutas Veera koolitööna värsiread: „Isamaa üks mul ja kodumaa teine, vaenlased kurjemad teineteisel.”

Tulevase kirjaniku jäljed jäid Saiakoplisse ja Naisteväljale, Jänedale ja Lehtsesse, koolimajadesse ja karjamaadele. Veera, kuuest lapsest vanim, igatses minna ülikooli. Ehkki onu noomis, et eesti keelt mõistab neiu ülikoolitagi, ja soovitas õppida, kui üldse, siis arstiteadust, oli Veera siht ja soov saada õpetajaks. „Ma pidin Tartusse saama. Pidin.”

Otse ülikoolipingist astus neiu Tartu Tööstuskooli õpilaste ette. „Ikka ja alati on õpetaja ülesanne olnud õpetamise kõrval ka noorte kasvatamine, nende iseloomu ja põhimõtete, ka kommete arendamine. Kuigi ma selleks mingit vastavat ettevalmistust pole saanud, kipun arvama, et ma seda poistekoolides hädavajalikku tööd ehk tulemusrikkamaltki olen teinud kui seda, mille eest palka on makstud,” kirjeldab kirjanik memuaarides osakest oma elutööst.

Kui 2012. aastal peeti Veera Saare 100 aasta juubeli konverentsi, meenutati teda kui leebet õpetajat, kes kunagi häält ei kõrgendanud. Kunagised Jäneda põllunduskeskkooli poisid-tüdrukud rõhutasid tema südamlikku huvi noorte käekäigu vastu, visadust õpetada neid kirja- ja mõtlemisoskajaks. Arnold Rüütel, kelle klassijuhataja ning eesti ja saksa keele õpetaja Saar oli, pidas eriti oluliseks õpetaja loodud vaimset õhkkonda ning samavõrd tähtsaks tema lehma maitsvat piima, millega ta koolipoisse kosutas: „Ta hakkas meid kutsuma oma koju. Käisime kogu klassiga. Laud oli kaetud, piima jõime kohati isegi ülemääraselt, sest sööklatoit oli tagasihoidlik. Seal toimusid arutelud vaimse maailma ja keskkonna üle, mis sellel ajal Eestis oli.”

„Olen neid tublisid noormehi kogu eluaja tänulikult meeles pidanud,” vihjab õpetaja mälestusteraamatus oma kooli poistele, kes nii mõnelgi suvel talle heinateo ja -veoga abiks olid. Ent pereasjadest rääkides jääb kirjanik, kes ilukirjanduslikes tekstides on võluvalt detailirohke, üsna napisõnaliseks: „Siin tuleks ehk nimetada sedagi, et õpetajana ei asunud ma tööle oma neiupõlvenime kandes, sest olin enne ülikooliõpingute lõpetamist (1936. aastal) abiellunud Paul Saarega, kellega olin tutvunud Tartu Esperanto Seltsis.”

Kirjasõna kasvas iseenesest

Veera Saare kirjanikupõli algas kodukatuse all Arukülas. „Tundsin selgesti, kui raske on nii korralikult õpetajakohuseid täita, samal ajal ka kirjutamisega tegelda kui ka kodus vajalikku teha. Ja kui tuli ootamatu tunnustus mu võistlustööle, leidsin, et peaksin kirjutamiseks rohkem aega varuma. Pikemalt kaalumata tegin järsu otsuse loobuda koolitööst.” Ta lisab, et alustas kirjutamist „ilma igasuguse ettevalmistuseta”, sest polnud selleks „õiget aega ega ergutajaid”. Teos võis saada alguse juhuslikult kuuldud sõnast, juhuslikult nähtud pilgust, mõnest mõttevälgatusest.

Tütretütar Karin Aanja, kes elab kirjaniku majas Aruküla mändide all, on leidnud kappe ja hoiupaiku korrastades hulganisti väikesi „kladesid”, nagu Veera tavatses öelda, kus on kirjas nii noorpõlve luulekatsetusi, mitmesuguseid ülestähendusi inimestest ja reisidest kui ka huvitavaid väljendeid ja sõnu, millest võis kasu olla tulevasi teoseid kirjutades. Vanaema jälgedes eesti filoloogiks õppinud Karin töötab kodukohakoolis emakeeleõpetajana ja on samuti loominguliste huvidega. Aastal 2014 debüteeris ta luulekoguga „Päikese ülelend”, millele on autori sõnul oodata lisa. Karini teejuht kirjutamise juurde oli vanaema, kelle juures ta veetis koos aasta vanema vennaga suved ja koolivaheajad. Mõlemal on meeles lood, mida vanaema ilmselt teadlikult lastelastele jutustas. Veera oli ühtaegu nii hea jutustaja kui ka õpetaja, sest neid lugusid ikka ja uuesti rääkides pudenes midagi ka õe-venna maailmavaatesse, arvab Karin. Ta lisab, et kasutab vanaema pärimuslikke lugusid ka koolitöös, ja lapsed kuulavat alati suure huviga.

Veera Saar oli tütretütre esimeste kirjanduslike katsetuste „retsensent”. „Kirjuta aga kirjuta, teisiti arengut ei toimu,” meenutab Karin vanaema õpetussõnu, kui ta põhikoolilapsena esimesi luuletusi ja jutukesi kokku seadis. Et vanaema sai inspiratsiooni juhuslikult ette juhtuvast, nagu kirjanik on öelnud, kinnitab üks paljudest armsatest seikadest, mida Karin hästi mäletab. Köögilaua taga, kust avanes vaade aeda, joodi teed ja söödi, mida parasjagu oli. Oli talvine aeg ja linnukesed tiirutasid ümber maja söögipoolist otsides. Ja vanaema luuletas: „Akna taga väike lind koputab ja palub sind. Kui sa lauda puhtaks pühid, ära puru maha pühi. Anna raasud minule, tänuks laulan sinule.”

Üheksakümnesena tunnistas kirjanik vestluses siinkirjutajaga: „Ma ei ole majanduslik inimene. Ei jookse ummisjalu kööki, kui nõud pesemata. Aga kui üks mõte võtab mind kinni, siis ei saa rahu. Ma olen ju maainimene, olen pidanud kõike tegema, aga lisaks oli kogu aeg see „midagi”. On tänapäevani.” Veera Saarel, kes on kirjutanud lugejatele lähedaseks eesti tuumaka talurahva Ukuaru Minnast Tammurite suguvõsani, mõlkus toona, kümnend enne sajandat sünnipäeva, meeles uus teos. Mõtet, mis paberile kippus, ta aga toona ei avaldanud: „Kui millestki enne palju räägid, ei saagi sellest asja. Mul peas ka asi varieerub, ühel ööl mõtled ühtmoodi, teisel teisiti. Aga see ei anna rahu.”

Mis sai neist mõtetest, olen ma aastast 2002 kuni tänaseni endamisi arutlenud.

Veera Saare (28. 03.1912 – 20. 06.2004) teosed:

„Lõokesed taeva all” (1960)

„Üle allikate” (1963)

„Põlatud maa” (1965)

„Ukuaru”(1969)

„Isa niinepuu” (1977)

„Aprillipäev” (1981)

„Elas kord mees” (1975)

„Ira” (1983)

„Kraakuvi mägi” (1987)

„Maa hind” (1990)

„Kodutee” (1996)

„Käritsa leib” (1999)

„Neid ammuseid aegu” (2000)

Artiklis on kasutatud:

Veera Saare mälestusteraamatut „Neid ammuseid aegu” (Eesti Raamat, 2000) ja teoseid ning artikleid „Loomingumõtted kiusavad eakat kirjanikku öösiti” (Virumaa Teataja 27.04.2002) ja „Naine lehmaga kirjanduse kingul” (Virumaa Teataja 7.04.2012).