Foto: Kristjan Lepp
Vitraažikunstnik Dolores Hoffmann (80) räägib oma loomingust paeluvalt poeetiliselt. Et vitraaž on jagatud valgus ja muusikale lähedal. Ja vitraaž kogu aeg muutub. Tänu oma tööle kohtus ta ka abikaasa Borisiga, kelle kohta ütleb: “Jumal saatis ta mulle.”

Kõigi tema Tallinna vanalinnakodu akende ees on vitraažid. Silmitseme elutoas punases rüüs jumalaema lapsukesega. “Näete, vitraaž kogu aeg muutub! See ei ole nagu maal, et oleks stabiilne. Praegu on päike ühe käe ära “kustutanud”. Või kui akna taga läheb puu lehte, on ka vitraaž teistsugune.” Köögis ja töötoas on Doloresel abstraktsed tööd. “Mulle väga meeldib abstraktne kunst. Aga tööd tehes sõltun paljuski tellijast.” Ka kahe toa ust kaunistab klaasornament.

Siinses kodus elab Dolores aastast 2000. Kunagi ammu oli neis ruumides kunstiinstituudi ühiselamu. Nad ostsid abikaasa Borisiga selle korteri, kui tuli välja kolida Pärnu maanteel olnud kodust, mis tagastati endistele omanikele. Kümneks aastaks võetud laenu maksid nad tagasi juba viiega. “Sest olid tellimused. 1990ndatel oli inimestel vajadus kunsti järele! Ja meil oli töö.”

2007. aastast, pärast abikaasa surma elab Dolores üksi. “Kuna töötan kodus, siis on mul siin üksigi kitsas,” naerab ta. Kõik kavandid sünnivad töötoas. Kunstnik joonistab pliiatsiga, värvib vesivärvidega, suured tööd kinnitab seinale. Ta väidab, et kavandid on väga kaugel hilisemast vitraažist, kuid mu meelest on kõik ka neis juba olemas. Haige selja tõttu heidab Dolores vahepeal väikesele kušetile, et pisut lamada. Vahel tuleb töölauale kass Nessi ja tõmbab end paberite peal kerra – “saab aru, et siin on eriline energeetika,” sõnab perenaine soojalt.