"Burda jõudis mu teadvusse, kui peale kooli teatrisse tööle läksin, sest ühele töökaaslasele saadeti neid Saksamaalt," meenutab Eesti Naise aiatoimetaja Eva Luigas. "Alguses laenasin ajakirjanumbreid, aga hiljem hakkasin ostma. Neid müüdi Mündi tänava antikvariaadis, 15 rubla tükk. Mu palk oli siis 90 rubla ja päris iga kuu ma seda ajakirja osta ei jaksanud."

"Burda õpetas mulle ka omapärast saksa keelt. Ma nimelt ei teadnud, et saksa keeles on täht ß, mida hääldatakse pika s-ina. Kuna kirjapildilt meenutas see tähte B-d, siis hääldasin sõna Größe nii, nagu heaks arvasin – grööbe."