Eva: „Sellel päeval, kui minust sai Eva Luigas, kandsin ma Burda lõike järgi õmmeldud, plisseeritud detailidega valget kostüümi. 08.08.1987.“ Erakogu
ETV-s linastuv film „Aenne Burda – moemaailma ärigeenius“ toob paljudele üllatuse: tuntud ajakirja loomise taga oli katlakütja perest pärit rikka raamatutrükkali naine, kes toonases meestekeskses maailmas jõuliselt läbi lõi. Kuid samuti toob film meile magusa nostalgialaksu. Paljudele meenuvad kõik need kleidid, pluusid ja seelikud, mida Burda lõigete abil on aegade jooksul endale õmmeldud.

Milline on sinu mälestus seoses Burdaga? Kirjuta ja jaga oma mälestusi!

"Burda jõudis mu teadvusse, kui peale kooli teatrisse tööle läksin, sest ühele töökaaslasele saadeti neid Saksamaalt," meenutab Eesti Naise aiatoimetaja Eva Luigas. "Alguses laenasin ajakirjanumbreid, aga hiljem hakkasin ostma. Neid müüdi Mündi tänava antikvariaadis, 15 rubla tükk. Mu palk oli siis 90 rubla ja päris iga kuu ma seda ajakirja osta ei jaksanud."

"Burda õpetas mulle ka omapärast saksa keelt. Ma nimelt ei teadnud, et saksa keeles on täht ß, mida hääldatakse pika s-ina. Kuna kirjapildilt meenutas see tähte B-d, siis hääldasin sõna Größe nii, nagu heaks arvasin – grööbe."