Pole paremat kohta meie rahvariiete ilu demonstreerimiseks kui tantsupeo staadion – meesteväed panevad Mulgi kuue hõlmad purjedena lehvima, naised Hiiumaa plisseeseelikud rattana tiirlema, laste puhvis pluusivarrukate ühtses rütmis liikumine on muljetavaldav ka siis, kui jalakesed pole veel jõudnud platsile kepsutama.

Ja pole ilusamat naist, kui täies rahvarõiva rüüs – laia pitsiga kraed, helmed, sõled, tikanditest-triipudest rääkimata. Kaunilt paeltega kalasabasse punutud patsid, nagu käiks professionaalne juuksur iga tantsugrupiga kaasas. Ning need maasikapunased huuled, mis kuuluvad vist kohustuslikult vormi juurde! “Mitte tingimata,” narab oma punase suuga Anneli Villenthal, Eesti Naist turundanud leviassistent, kes nüüd lapsepuhkusel olles juhendab Tantsuseltsi Sõleke lapsevanemaid. “Mõnes kollektiivis nõutakse täielikku naturaalsust nii nägudel kui ka riietes, kus näiteks seeliku serv peab olema tingimata käsitsi, mitte masinaga palistatud.”

70aastane Reet vaatab tantsupidu televiisorist, meenutades aega neljakümne aasta eest, mil ta tantsis Raasiku rahvamaja tantsurühmas ja hiljem Tallinna tuletõrjemaja Tuisulises. Nende esimene juhendaja, kunagine Estonia teatri baleriin Olga Kallas manitses alati: “Tüdrukud, näod tehke endale pähe! Kui mõni tantsusamm segi läheb, ei pane keegi tähele, aga teie ilusat naerusuud vaatavad kõik!”

Täna ja homme vallutab rahvarõivakunsti ilu Tallinna lauluväljaku ja kogu linna.