Erakogu
Olen lugenud mitmeid kordi kaanest kaaneni läbi Dale Carnegie bestselleri „Ärge muretsege, hakake elama!”, kuid sellele vaatamata puges enne pikale reisile minekut hinge tõsine mure.

Näiteks, mis saab, kui 12 tundi kestva lennu jooksul Tallinnast Singapuri lööb vasaku jala sääremarja kramp? Mure missugune! Niisiis, kiire abivahend - magneesiumiõli - peab olema käepärast võtta. Ent kui suures pudelis, et toll seda käsipagasisse panduna aktsepteeriks? Poest ostetud 50 ml Baileys'i plastpudel lahendas mure ‒ sisu enda sisse, magneesiumiõli pudelisse.

Lisaks veel mitmed kõhu- ja palavikuravimid, ka palderjanitabletid. Silmakatted ja kõrvatropid sai ostetud veel viimasel hetkel Tallinna lennujaama suveniiripoest, sest kas või nui neljaks tuli püüda kitsastes lennukitingimustes enne vahemaandumist Singapuris magada. Või kuidas muidu jaksaks pensionär minna vahepeal, oodates järgmised 11 tundi edasilendu Balile, lihtsalt aja täiteks uudistama suurlinna kauneimaid vaatamisväärsusi.

Kõik laabub nagunii!

Käekell näitas Singapuris maandudes veel südapäeva, kuid kohaliku aja järgi tuli osutid keerata 6 tundi edasi. Tundsime ühtäkki, et jõuvarud lihtsalt tulid 29-kraadises öösoojuses koos mõnusa adrenaliini ja hea tujuga. Jah, oma igapäevast rutiinset elu elades unustame ära, mida tähendab positiivne stress. Abikaasa Vello suundus reipal sammul raha vahetama, et saaksime taksoga kuulsat Marina Bay Sands hotelli imetlema sõita. Kõndisime tunde selle lähedal asuvas lummavas pargis Gardens by the Bay, tegime kolmveerandtunnise tiiru vaaterattaga ning hiljem, tagasi öises lennujaamas, saime endale lubada 24h avatud restoranis väikese söögi ja joogi.

Seega, vahetatud rahaga tulime ots otsaga kokku, sest Singapuri dollaritega polnud Balil midagi peale hakata. Bali rahaühik on ruupia, mille kurss teeb eurode või US dollarite omaniku hõlpsasti miljonäriks. Tarvitses vaid omada veidi üle 70 euro ja olidki juba ühe miljoni ruupia omanik.

Reisiga oli algus tehtud ning teadmata, mis hakkab edasi juhtuma, otsustasime enam mitte ette muretseda, vaid elada hetkes ja hoida „põlved nõtked", et mitte saatusel sabas, vaid koos saatusega jenkat tantsida.

Balile jõudes oli kell 8. Päike paistis, õhusooja oli 31 kraadi ja lennujaamas pidi meid ootama Scandinavian Toursi kohalik partner Ljudmilla Myazina, et pakkuda transfeeri Kutasse, Ida Hotel Deluxe Bungalow'sse. Kuid keda ei olnud, oli Ljudmilla. „Ära muretse, hakka elama!" kordasin endamisi, kui meid piirasid igasugused transpordipakkujad. Vello otsustas kõigepealt miljonäriks hakata ja läks raha vahetama, aga mind jäi moosima üks taksofirma agent. Abikaasa, tulles ruupiatest pungil rahataskuga tagasi, suunduski koos agara pakkujaga tehingut vormistama. Lihtsalt aja täiteks läksin nüüd minagi ennast miljonäriks tegema. Valuutavahetuspunktist naastes märkasin ooteruumis üht naist, kes vehkis suure plakatiga, millel oli kirjas „Mr and Mrs Väljaste".

Asjad laabusid justkui mängeldes ‒ taksofirma maksis Vellole raha tagasi ja me istusime Ljudmilla autosse. Olime arvestanud, et meie suhtluskeeleks saab olema inglise keel, aga võta näpust - Balil tuli hakata rääkima vene keeles. Ei mingit muret - Eesti pensionäridel on ka see keel tagataskus olemas!

Siin ja praegu

Turismifirma soovitatud hotellivalikus sai meile määravaks hotelli suurus ‒ välistasime kõik kõrghooned uhkete fuajeede ja traditsioonilise toasisustusega. Liisk langes kohaliku hõnguga Ida hotellile, mis oli motorollerite, taksode ja müügiputkade virrvarri keskele otsekui ära eksinud roheline oaas. Oli detsembri algus. Vastuvõtus oli ehitud kuusk koos jõuluvanaga, sinna pääses üle tillukese silla, mille all oli tiigike kuldkaladega. „Siin on teie wifi salasõna," ütles Ljudmilla ja ulatas mulle paberilehe. Tänasin ja vastasin: „Me tulime puhkama, elama siin ja praegu, mitte internetis surfama!"

Meie bangalo oli punastest tellistest, puunikerdustega uste ja aknaluukidega majake, mis paiknes territooriumi kõige kaugemas otsas ning oli ainsana ümbritsetud kõrge aiaga, millest väljas- ja seespool kasvasid taimed ja õitsesid eri värvi magnooliad. Kui järgmisel hommikul hotelli basseinist ujumast tulime, kraamis üks mees juba meie suure baldahhiinvoodiga tuba ning kaks ülejäänut pühkisid ja rehitsesid õue. Oo, milline majaomaniku muretu elu!

Ljudmilla tuli järgmisel päeval kella 10-ks hotelli meiega kohtuma. Nüüd algas tema tõeline töö: trumbata üle turistidele igal sammul tuure pakkuvad müügimehed. Ljudmilla kavandatud reisid viisid itta, läände ja põhja ning olid koostatud nii, et inimene näeks ühe päeva jooksul võimalikult palju ja et iga järgmine reis väldiks juba läbisõidetud kohti. Lisaks rõhutas ta, et kui ostame tema firmalt vähemalt kaks reisipaketti, saame auto koos juhi ja isikliku giidiga.

Kas me kunagi enam Balile satume? Vaevalt! Otsustasime osta Ljudmillalt 4 ekskursiooni ja tegime ainuõige otsuse! Küll oli mõnus rannaliival peesitada ja India ookeani lainetes möllata, kui keegi teine reserveeris, leppis kokku ja vastutas.

Kaks päeva hiljem ootaski meid hotelli väravas hõbehall Suzuki koos autojuhi ja kohaliku giidiga. „Menja zavut I Made Sukaba," tutvustas end meile kena tumedasilmne noormees. Peatselt saime teada, et ta on läbinud kaheaastase kursuse ja õppinud giidiks just nimelt vene keelt kõnelevatele turistidele.

Päevad temaga algasid iga kord täpselt kell 9 hommikul ja lõppesid marsruudi pikkusest olenevalt kell 6 või 9 õhtul. Kõigi reisimugavuste eest hoolitsenud giid vaatas pikkadel ringreisidel põhiliselt taha, olles näoga meie poole, ning pajatas ülihuvitavalt Bali ajaloost, kultuurist, religioonist, ka iseendast.

Küsisin talt, kuidas oskavad balid säilitada muretut meelt homse ees, kui elatakse tegevvulkaanidega saarel? Vastuseks kuulsin: „Usu jõul!" 95% neljamiljonilisest elanikkonnast on hinduistid, kes usuvad taassündi. Nende sünnikodus on altar lahkunud hingedele, kelle ees käiakse mitu korda päevas kummardamas koos andide ja põleva viirukiga. Ikka selleks, et õnne oleks rohkem kui muret.

Ehk mõjutasid balide palved ka meie reisi kulgu? Igatahes sai selgeks, et kui muretseda, siis üksnes raha, et minna järgmisele reisile. Ja seda nii kaugele, kuhu jalad veel vähegi kannavad.

Lugu ilmus esmakordselt Elu Lugude 2016. aasta kevadnumbris.