Margus Tsahkna pere küüditamisest: kui lapsi hakati autole laadima, sattus peale külanõukogu esimees. Tema reaktsioon oli ootamatu

Küüditamine ei ole jätnud puutumata pea ühtegi Eestimaa peret, nii ka minu peret. Oluline on teada neid lugusid, et see õudus enam kunagi ei korduks.

Küüditamine ei ole jätnud puutumata pea ühtegi Eestimaa peret, nii ka minu peret. Oluline on teada neid lugusid, et see õudus enam kunagi ei korduks.

Minu isapoolsed juured on Võrumaal, Haanjas. Sealkandis tabasid repressioonid peresid valusamini kui mõnes teises piirkonnas.
Isatalu oli Vastseliinas, neil oli peres neli last ja nõukogude standardite järgi klassifitseerusid nad kulakuteks. Liiati oli vanaisa Karl Tsahkna hea haridusega, olnud vallakirjutaja ja töötas pangas.

Venelaste tulekul talu ja vara konfiskeeriti. Kuna tegu oli suure majaga, pandi sinna elama NKVD mehed ning sellest kujunes nende staap. Vanaisa läks metsa, vanaema jäi nelja väikese lapsega keset võõraid. Nälg, hirm, alandused ja kannatused kuulusid tol ajal igapäevase elu juurde.
Vanaisa tuli metsast välja 1947. aastal, kuna lubati, et neil, kellel ei ole veresüüd, on võimalik ühiskonnaellu tagasi pöörduda. Ega seda eriti keegi ei uskunud. Oodati, millal tullakse vahistama.
Külanõukogu esimees võttis vanaisa oma käendusele, mis oli suur asi. See mees riskis oma eluga, kuid teadis, et vanaisa on aus mees, kel neli last kasvatada.