Menukirjanik Barbara Cartlandi elu oli täis seiklusi nagu tema romaanidki

Maailma kõigi aegade menukamaid armastusromaanide autoreid Barbara Cartland kirjutas 723 raamatut, mille tiraaž 36 keeles avaldatuna ületas miljard eksemplari. Mitu aastat järjest jõudis ta kirjutada kaks romaani kuus ning oli Guinnessi rekordite raamatus kui kirjanik, kes on kirjutanud enim romaane. Cartland sai Eestis eriti kuulsaks 2011. aastal, kui kultuuriminister Rein Lang avaldas arvamust, et raamatukogud ei peaks riigi raha tema raamatute soetamiseks kulutama.

Hüppeliselt kasvas nii tema teoste laenutamine kui ka ostmine. Ainuüksi Rahva Raamatus kasvas Cartlandi teoste müük 2011. aasta novembris võrreldes oktoobriga 4,5 korda.
Raamatukogutöötajad pidid toime tulema uudishimulike lugejate vooluga, sest paljud tahtsid ka esimest korda lugeda Langi halvustatud Cartlandi.

Pärast seda ETV "Pealtnägijale" antud intervjuus ütles Lang, et inimesed võivad lugeda, mida aga soovivad. "Kas ka riigi raha peaks kulutama - selles suhtes olen skeptiline." Cartlandi populaarsuse tõusu kohta ütles Lang: "mis seal ikka, ma ei ole kibestunud ega pettunud. Üllatav oli küll".

Tulevane menukirjanik sündis 9. juuli 1901 Briti sõjaväeohvitseri perekonnas. Varsti pärast ta sündi puhkes Inglismaal majanduskriis. Barbara võlgadesse sattunud vanaisa James ei suutnud ette kujutada alandust võlavanglas ja lõpetas elu enesetapuga. Barbara 17. eluaastal sai tema isa surma Flandria lahinguväljadel esimeses maailmasõjas. Perekond jäi pennituks, kuid söakas ema suutis siiski korraldada Barbara vastuvõtu Londoni kõrgseltskonda ja hankis kutseid pidudele. “Kandsin pruugitud kleite, kuid need nägid imelised välja, sest olid minu seljas!” on Barbara oma mahukas autobiograafias meenutanud.

Barbara 1925. aastal. Foto Wikipedia

“Alles siis, kui mind esimest korda kositi, läksin emalt küsima: kuidas õieti saadakse lapsi? Kui ema oli seda mulle selgitanud, läksin noormehe juurde ja tühistasin kohe kihluse,” on Barbara kirjutanud. Ja avaldas oma eluloos, et talle tehti 48 abieluettepanekut, enne kui ta ühele mehele jaatavalt vastas. 1927. aastal abiellus neiu Alexander George McCorquodale’iga.

Alexander oli tugev vaikiv šotlane, kelles Barbara eeldas tukslevat varjatud kirge. Õnnetul kombel polnud aga mehel üldse eriti tundeid. “Ta oli hommikust õhtuni maani täis, nii et meil polnud mingit suguelu ollagi. Aasta aega niimoodi vaevelnud, hakkasin armukesi pidama.”

Esimene armuke oli Sutherlandi hertsog, toonane asesõjaminister, “kes oli vägagi abielus, kuid kes oli mind tükk aega imetlenud”. Veel kurameeris Cartland nägusa mereväeohvitseri Glen Kidstoniga, kes oli samuti naisemees, afääri lõpetas mehe hukkumine lennuõnnetuses. Oma imelisimaks armukeseks nimetas Barbara aga prints George’i, praeguse kuninganna Elizabeth II onu. Biseksuaalne PG (nagu Barbara teda kutsus) olnud imearmas. “Olen südames alati uskunud, et just tema on minu tütre Raine’i isa.”

Oma abikaasa kõrvalehüppeid Barbara aga ei talunud ja nõudis lahutust, olles avastanud võõra abielunaise armastuskirjad mehele. Inetuks kiskunud kohtulahingu võitis Barbara, kes abielluski neli aastat hiljem abikaasa parima sõbra ja nõo Hugh McCorquodale’iga.

“Tegelikult on kaks eraldi mind. Üks on kannatamatu, mõnikord liigagi võimukas ristisõdija. Samas on minus alati olnud kujutelm endast kui lillesarnasest olevusest. Väga õrnast ja naiselikust, kes ikka ja alati otsib kaitset ülemuslikult mehelt,” on Cartland enda kohta kirjutanud.

Barbara suureks õnneks läks tal korda need kaks mina lepitada. Hugh kirjutas isegi armastuskirju nagu tõeline Cartlandi romaanide kangelane: “Mu kullakallis! Õige pea saab Sinust mu kullakallis naisuke! Pisike saladus Sulle, mu kullakallis. Sellest ajast peale, kui Sind esmakordselt nägin, olen tahtnud Sinuga abielluda... Mind armastab armsaim olevus, keda Jumal on eales vaevaks võtnud luua...”

Barbaral oli vaid suur soov sünnitada Hugh’le poeg. Tema unistus täitus 1937. aastal, mil sündis poeg Ian. “Ta oli nii ilus, et ma mõtlesin, et ta on ingel ja sureb varsti,” rääkis naine hiljem. Ian kasvas siiski suureks ja temast sai Barbara mänedžer. 1939. aastal sündis teinegi poeg, kes sai nimeks Glen.

Ehkki napisõnaline ja vaikne, oli just Hugh kogu pere tugisammas. Mees oli õnnelik, kui suutis täita mõne Barbara kapriisi. Naine on intervjuudes väitnud, et just üks tema kapriis pikendas mehe eluiga. Nimelt sundis ta Hugh’d järgima dieeti, mis nägi ette suurtes kogustes mee söömist. Mees polnud eriti toeka väljanägemisega ja ilmselt andis rohke maiustamine talle tõesti energiat. Hugh ja Barbara olid 27 abieluaasta järel endiselt teineteisesse armunud ning Barbara uskus, et mesi on mehele “seksuaalse võimekuse säilitamiseks üks kõige olulisemaid toiduaineid”.

Paraku ei kestnud nende abieluõnn igavesti. Veidi enne 1963. aasta jõule jäi Hugh bronhiiti ja suri.

723 raamatu autor

Barbara kirjanikukarjäär algas kergelt. Ühel seltskonnapeol tutvus noor Barbara kirjastustegelastega, kellele pakkus oma romaani lugeda. Juba esimesest raamatust kujunes bestseller. Cartland ise arvas targalt, et tema edu peapõhjus oli päritolu ja tuntus, mitte talent.

Cartlandi hakati tituleerima elavaks legendiks juba 35. eluaastal. “Eks igaüks kirjutab sellest, mida ta tunneb. Mina kirjutan armastusest, sest nii palju mehi on minusse armunud!” Ta kirjutas öösiti peolt tulles, hommikul ärgates ja õhtul enne peole minemist.

Pärast esmateost kirjutas Cartland oma käega veel kolm raamatut, siis aga alustas sekretäride süsteemiga. Käivitus Cartlandi romantiliste romaanide tehas: välja mõelnud uue jutu tegevuskoha ja -aja, luges ta paar päeva selle kohta kirjandust, siis aga asus sekretärile dikteerima. Ta palkas vahetustega tööle koguni viis sekretäri! Ühe raamatu tootmiseks kulus keskmiselt 15 päeva, aasta normiks kujunes 23 uudisteost.

“Ma kirjutan armastusest, sest nii palju mehi on minusse armunud!”

Kuigi Barbara viskas teleesinemistes üleannetuid nalju, ei toonud ta erootikat kunagi oma raamatutesse. “Minu lugejad tahavad glamuuri ja unistusi. Nad ei taha tunda alaväärsuskompleksi, lugedes akrobaatilistest erootikatrikkidest, milleks raamatutegelased võimelised on!”

Barbara kirjutas 723 raamatut, mille tiraaž koos 36 keeles avaldatuga ületas miljard eksemplari. Mitu aastat järjest jõudis ta kirjutada kaks romaani kuus ning oli Guinnessi rekordite raamatus kui kirjanik, kes on kirjutanud enim romaane.

Enese parim reklaamija

Oma kirjanikukarjääri jooksul sai Barbara ohtralt lugejakirju – keskmiselt 130 kirja päevas. Ta lasi trükkida ajakirjanikele roosa kaardi juhistega, kuidas tema villa juurde sõita, ning väikese roosa raamatu, mis tutvustas ta elulugu ja saavutusi. Üks villa suurtest tubadest oli sisustatud kui ametlik Barbara Cartlandi teemaline raamatukogu. Poeg Ian kogus sinna kõik ema puudutavad artiklid, raamatud, suurema osa ta tele- ja raadiointervjuudest.

Ka vanuigi riietus naine pealaest jalatallani roosasse, sõi iga päev 88 vitamiinitabletti ning tassis igale poole kaasa oma võltsteemante kandvaid puudleid. Aastakümneid ei kandnud ta muud värvi kui roosat. “See toob kõige paremini välja mu silmade türkiissinise tooni,” põhjendas daam ise. Roosat värvi olid ka ta maja, ta pressiteated, auto. Isegi Cartlandi matusetalitusel domineeris musta kõrval roosa.

Vanadusnõtrust põdenud daam suri 21. mail 2000. aastal oma kodus. Jäädes lõpuni ekstsentrikuks, lasi ta end matta pappkirstus kodumaja Camfield Place’i aeda kuninganna Elizabeth I istutatud tamme alla.

Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta jaanuarinumbris