Foto: Unsplash.com
Tänavu 25. märtsil möödub 70 aastat märtsiküüditamisest, mille käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, kellest suur osa olid naised ja lapsed.

Tänavu 25. märtsil möödub 70 aastat märtsiküüditamisest, mille käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, kellest suur osa olid naised ja lapsed.

Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati Eestist kokku üle 30 000 inimese (1941. aasta juunis küüditati üle 10 000 inimese) Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eesti aladel nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased, nende lähedased ja perekonnaliiikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti ennetada vastupanu nõukogude võimule ning võimalikud katsed taastada riigi iseseisvus.

Küüditamine puudutas enamikku eesti peredest. 1949. aasta märtsiküüditamises kannatasid enim maal elavad inimesed, eriti kulakuiks tembeldatud, kes küüditati Siberisse tervete perede kaupa. Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast, väidab Vikipeedia. Küüditamist kui inimsusevastast kuritegu ei tohi unustada!

1949 aasta märtsil küüditati näitleja ja kirjanik Tiia Kriisa koos ema Armanda-Aliise ja isa Kusta Kriisaga Siberisse. Tiia oli küüditamise päeval seitsmeaastane.

Kas mäletate seda päeva, kui korteri ukse taha saabusid küüditajad?

Mäletan hästi. Tulime ema ja isaga öö hakul koju mu ristiisa sünnipäevalt Koplist. Tramm, millega sõitsime, oli justkui üle valgustatud. Seal oli vaid meie pere ja konduktor. Inimesed olid kodudes hirmul ja ärevuses, sest küüditamine käis. Trammis oli tajuda ohtu. Kuid koju jõudes läksime rahulikult magama. Me ei osanud karta.

Öösel äratasid meid kolm pikka uksekella helinat, mida ema, nagu ta hiljem ütles, oli unes ette näinud. Inimene käib ühte jalga oma saatusega. Kõige dramaatilisemad sündmused ilmutatakse talle ette. Me ei oska neid lugeda, mõista ja võib-olla see ongi hea. See ema unes kuuldud uksekellahelin ajas meid üles. Ukse taga olid püssimees ja veel kaks küüditajat. Üks küüditajatest hakkas rahulikult elutoas meie perealbumit sirvima. Teine küüditaja, pikk noor mees, tajus olukorra kriitilisust, nähes, kuidas mu isa oli endast väljas.

Mäletan elu lõpuni, kuidas isa seisis keset tuba, kõhetu ja hallipäine, magamisriided seljas, ja värises üleni. See on õudsemaid asju, mis on mällu sööbinud - näha isa hirmust värisemas. Olen vanade vanemate laps, isa lähenes tol hetkel juba seitsmekümnele.

Pikk noor mees ütles emale, et ärge seiske, hakake kiiresti pakkima. Ta hakkas ise meie asju kokku panema - võttis põrandalt ema tikitud vaiba ja keeras rulli, et meil oleks millegi peal magada. Kes siis madratsit sai kaasa võtta ... Ema pakkis kaasa pesu, mille sai hiljem Siberis vahetada piima vastu. Mõistes, et asju on võimalik kaasa võtta napilt, võtsin ainult ühe nuku. Meie pambud laaditi veoauto kasti, vanemad ronisid järele, aga minu võttis too küüditaja autokabiini oma sülle. Ta andis mulle moosipirukat. Ma polnud suuteline seda sööma, kuid tänulikkusest sõin siiski. Olen seda tänu kandnud läbi elu.