Foto: Eesti Ekspress arhiiv
Kõigi aegade suurimaks soomlaseks valitud mehe, Carl Gustav Mannerheimi vägitegudest kirjutatakse Soome kooliõpikutes, kuid milline oli see hiilgav sõjamees inimesena?

Marski, nagu soomlased teda kutsuvad - „mees, kelle mõõga juhtimisel võideldi Soome vabadus" -, on ka Eestis hääletatud populaarseimaks soomlaseks. Kuid alles viimastel aastatel on jõudnud tema elust avalikkuse ette seiku, mida Mannerheimi kui rahvusiidoli oreooliga harjunud soomlastel on keeruline aktsepteerida.

4. juunil 1867. aastal Turu läänis Lohisaare rüütlimõisas sündinud Carl Gustaf jäi lapsena sugulaste kasvatada ning paistis koolipoisina Helsingis ja Hamina sõjakoolis silma pöörase aktiivsuse ja ettevõtlikkusega. Niisiis oli ta Joosep Toots ruudus ning heideti paar korda koolist väljagi. Eriti valus oli väljaheitmine Hamina kadetikoolist just enne lõpetamist. Kuid pole halba ilma heata. Nimelt pääses Gustaf 1887. aastal Peterburi kuulsasse ratsaväekooli. Pärast selle lõpetamist teenis ta lühikest aega Poolas ja seejärel tegi karjääri Peterburis ratsakaardiväes. Too teenistuskoht võimaldas Mannerheimi pääsu kõrgseltskonda kuni tsaari õukonnani välja.

1891. aasta jaanuaris algas Mannerheimi teenistus Peterburi prestiižikas keisrinna Maria Fjodorovna ratsakaardiväe polgus. Peatselt tutvus noormees oma tulevase abikaasa, tol ajal 19-aastase aadlineiu Anastasia (Nata) Arapovaga, rikkast perekonnast pärit kindrali tütrega. Neiu vanemad olid selleks ajaks küll juba surnud. 

Pulmad peeti 1892. aasta mais pärast seda, kui Arapovite suguvõsa oli mõningase kõhkluse järel nõustunud, et Mannerheim ei pea loobuma protestantlikust usutunnistusest õigeusu kasuks. Neiu oli pärinud vanematelt märkimisväärse varanduse, nii et Mannerheimist sai nüüd rikas mees. Kuid miks soostus varakas kindralitütar abielluma rahatu võõramaalasest noorukiga? „Kes ei tahaks endale meheks sellist uhket Mannerheimi!" olevat mõrsja pulmas kiitnud oma pikka ja hea välimusega peigmeest.

Perre sündis kaks tütart: 1893. aastal Anastasie ehk Stasie ja 1895. aastal Sophie ehk Sophy. „Ema tahtis endale kahte poega," meenutas 81-aastane Stasie ühes Inglismaa vanadekodus 1974. aastal Islandi ajakirjale Timinn antud intervjuus. „Ja sai kaks tüdrukut. Kuid isa ei andnud mitte kunagi mõista, et tütarde sündimine oleks olnud talle pettumuseks. Ma ei mõtle temast kui suurmehest. Minu jaoks oli ta alati minu isa. Lõbus, lahke, õiglane ... Kuid muidugi imetlesin teda väga."