Unsplash.com
24aastane Liis on asjalik noor naine, kes mitmendat aastat elab oma üksikust emast eraldi. Ta tunneb aga ema pärast tõsist muret, kuna too on hakanud ennast dieedipidamise tähe all sõna otseses mõttes näljutama. "Kuidas talle aru pähe panna? Ta pole ju kunagi paks olnud!" ohkab Liis.

"Mu ema on nooruslik ja kena naisterahvas. Seda tüüpi inimene, kes ei pole pidanud ega pea nüüdki oma kaalu ega väljanägemise heaks palju pingutama. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi mingeid dieete pidanud, aga sellegipoolest on ta sale olnud. Ütleksin, et märksa saledam kui näiteks mina, kes ma erinevalt temast pean normkaalus püsimiseks ikka jälgima, mida ma söön. Ema aga on juba mõnda aega kaevanud, et viimastel aastatel kipub talle kaalu lisanduma. Nojah, arusaadav, vanusega ikka võib natuke juurde tulla. Ütlesin talle ausalt, et pealtnäha pole küll midagi aru saada, aga ema väitis, et riiete järgi jällegi saab kohe aru ning teda ennast häirib see väga.

Nüüd ongi ema asunud dieeti pidama, et liigsetest kilodest lahti saada. Kõlab nagu igati normaalse mõttena, aga ema praegust toitumist nähes ütleks talle küll igaüks, et oot-oot... nii ei saa inimene elada. Ööbisin ühel nädalavahetusel ema juures ja nägin seda tsirkust pealt. Hommikusöögiks teeb ta omale mingisugustest puuviljadest ja piimast smuuti, lõunaks on tilluke kausitäis toorsalatit mikroskoopilise kanatükiga selle kõrvale, õhtuks sõi paar lusikatäit paljast kuiva riisi ning võttis selle kõrvale pool kotletti! Ma oleksin sellise menüü peale ammuilma kokku kukkunud, aga ema väidab, et tal pole häda midagi ning et tihtilugu läheb õhtusöök üleüldse meelest! Juba on ta päris palju alla võtnud. No pole ime. Aga ta nägu on teravama kui enne ja kuidagi võõras ning minu meelest mitte sugugi kena, nagu varem.

Ema ise on tulemustest vaimustuses ja oma dieedist suures õhinas. Kuna ta näost ilusamaks ei lähe, küsisin hämmastunult, kas ta teeb seda mõne meesterahva pärast. Seda ta eitas. Ütles, et tahab lihtsalt enda jaoks ilus olla. No ma ei tea. Minu arust ei ole liigne kõhnus ei ilus ega ammugi mitte tervislik, eriti veel ema vanuses, kus kõhnus halastamatult kortse välja toob ja isegi rõhutab. Lisaks olen väga mures, kuidas see kõik tema tervisele mõjub. Küsisin, kas ometi aitama ei hakka. Ja siis tuli pauk: tema tahab kaotada veel vähemalt seitse kilo. Vaatasin oma ema ja mõtlesin, et mida sa, inimene, küll teed.

Kui ta samas vaimus jätkab, pole anoreksia ilmselt enam sugugi kauge teema. Kardan, et ta tervis ei pea sellisele nälgimisele vastu ja ühel hetkel ütleb see lihtsalt üles. Ema ise muidugi väidab, et tunneb end paremini kui eales varem ja imestab, mida ma muretsen - ta ju sööb! Jah, aga see on nälgimine, mitte söömine. Püüdsin mis ma püüdsin, aga mõistust mina talle pähe panna ei suutnud. Ema on alati olnud põikpäine ja iseteadev ja nii ka nüüd. Kui ta on midagi pähe võtnud, siis nii ta ka teeb. Lihtsalt raske on mõista, miks tahab inimene halba nii oma tervisele kui ka väljanägemisele, mis kannatavad selle lolluse all. Ja üleüldse - kas viiekümneselt ei peaks pidama olulisemaks seda, mis sul kupli all leidub?

Minu arust viitab säärane narrus natuke nagu mingisugusele keskeakriisile. Ehkki kas see mitte ei peaks kuskil neljakümneselt juba peale tulema, kui tuleb? Noh, et hakatakse oma välimuse nimel igasugu jaburusi tegema ja viiakse läbi meelevaldseid elumuutusi. Kui nüüd ema viimase aja käitumist veel meenutada, siis veidi aja eest oli tal näiteks mingi kristallihullus. Uuris seda teemat internetist ja raamatutest ning ostis endale kivikesi kokku. Tahtis mullegi neid tutvustada, aga mina ei võtnud vedu ja lõpuks kadus tal endal ka huvi ära. Loodan südamest, et see kaalulangetamise tuhin möödub nagu kristallihullus, muidu ma tõesti ei tea, milleni see võib viia.