Ryan Moreno/Unsplash
Maire poeg abiellus aasta tagasi ning esiotsa oli naine veendunud, et temast saab üks tore ja sõbralik ämm, kes püüab oma miniaga alati häid suhteid hoida! Kahjuks on Maire tänaseks sunnitud tunnistama, et minia ei meeldi talle mitte sugugi ja ta mõtleb, miks ei võinud poeg kedagi asjalikumat leida.

Maire meenutab kahe aasta tagust päeva, mil poeg Ahti tutvustas talle oma väljavalitut, keda siin nimetame Kerstiks.
"Ta tundus nii kena ja armas tütarlaps olema, selline heledapäine ja pisikest kasvu, hästi sümpaatse väljanägemisega ja viisakas samuti. Saime kohe jutu peale ja kiitsin poja valiku igati heaks. Paraku hakkas üsna peatselt Kersti kohta välja tulema igasuguseid asju. Näiteks üks huvitav asi, et ta ei käi tööl ja pole käinud pikemat aega. Täiskasvanud naisterahvas elas varem vanemate, nüüd aga Ahti kulul. See üllatas mind väga. Uurisin pärast Ahti käest, et põhjusel siis. Tema vaid naeris ja küsis, aga kus see kirjas on, et kõik inimesed peavad tööl käima. Temale meeldivat väga, et naine on kodus, kui ta töölt tuleb, et toad on korras ja naine on talle söögi valmis teinud. Ja et kuna see elukorraldus neile sobib, ei näe ta mingit vajadust midagi muuta. Kuidagi läbi lillede nagu on ta andnud märku, justkui oleks naisel miskid terviseprobleemid, mille tõttu on töötamine keeruline. Aru sellest küll ei saa, aga võib-olla midagi siis on... Kui asi tervises, siis muidugi, aga muidu mina isiklikult seda väga ei mõista, et noor inimene niimoodi lihtsalt kodus istub - saaksin loomulikult aru, kui naine oleks lapsega kodune, kuid lapsi neil veel ei ole ja pigem jääb mulje, nagu üritataks mu poega ära kasutada. See selleks, rohkem pole ma seda teemat üles võtnud, kuna tõepoolest see on ju nende kahe omavaheline asi. Neid asju, mis mind häirivad, on paraku aga oluliselt rohkem. Näiteks Kersti tohutu kirg ennast sättida ja ehtida. Kui esmakordsel kohtumisel nägi ta välja kui tavaline, lihtne tütarlaps, siis selle kahe aastaga on ta tohutult muutunud. Kui võrdleks pilti endisest ja praegusest temast, siis vist ei usukski, et tegemist on sama inimesega. Lihtsast neiust on saanud ülesmukitud tibi, kellel on pikad kunstküüned ja kunstripsmed. Oma ilusad loomulikult heledad juuksed on ta kriitvalgeks blondeerinud, kulmud paksuks ja tumedaks võõbanud, sinna juurde veel alati kõrged kingad ja paljastav riietus... Kõlab nagu liialdaksin, aga just niisugune see pilt on. Ahti paistab ise olevat naise stiiliga väga rahul, ta armastab ikka ja jälle rõhutada, kui ilus abikaasa tal on.
Erilise intelligentsi ega silmaringiga Kersti samuti ei hiilga, ehkki väidetavalt on tal rakenduslik kõrgharidus. Ahti sõnul tundis naine kohe pärast kooli lõpetamist, et see pole siiski valdkond, milles ta tegutseda tahaks.
Veel üks oluline teema minu jaoks on see, et Kersti ei soovi veel nii pea lapsi saada. Mina tahaksin väga vanaemaks saada ning kui noored möödunud aastal abiellusid, siis mõtlesin, et titeuudised pole enam kaugel. Neid aga ei tulnud ega tulnud ja kui ma Ahti käest ükskord küsisin, kas ja millal neil pisipere plaanis on, vastas tema, et Kersti sooviks veel mõned aastad kindlasti oodata. Ta polevat veel valmis, tahtvat maailma näha ja reisida ning nautida veel vabadust. Jällegi asi, mida ma ei mõista. Kersti on samuti 29 nagu ka Ahti - mitte küll vana, ent samas igati piisavas ja heas vanuses esimese lapse jaoks, pealekauba ei ole tal mingit ametit, millest võiks kahju olla eemal viibida. See vabaduse nautimise teema tundub nagu rohkem selline kahekümnesele, mitte ligi kolmekümneaastasele naisele paslik jutt. Bioloogiline kell ju ometi tiksub, 35aastasel esmasünnitajal on juba igasugused riskid ja... Ühesõnaga, kõigi nende asjade pärast on minia minu jaoks üsna raske teema. See teeb mu meele kurvaks, sest ma ju nii väga tahtsin võtta Kerstit kui oma tütart ning olla tõesti tore ja sõbralik ämm, kellega minial on head suhted. Nojah, ega ei saa öelda, et meie suhted pahad oleksid, räägime ja suhtleme ikka, aga ma jään temaga alati jahedalt viisakaks. Ei ole see inimene mulle lihtsalt sümpaatne. Mõtlen endamisi tihtipeale, miks ei võinud Ahti mõnd väheke asjalikumat naist leida. Aga selge on see, et poja valik on poja valik ja minu kui ämma ülesanne on seda aktsepteerida ja sellega leppida. Seda püüan ma ka teha."