Abielunaine: iga kord mehele otsa vaadates taban end mõttelt, et aja see habe ometi maha
„Mulle pole eluilmas sümpatiseerinud habet või veel vähem vuntse kandvad mehed. Lausa jube mu meelest! Leian, et need sobivad üksnes väga-väga vähestele ning kohe kindlasti ei ole mu abikaasa Hannes üks neist vähestest. Mõtlesin juba kunagi ammu, kui vallaline olin, et mina ei suudaks küll iialgi luua suhet habeme või vuntsidega mehega. Ei loonudki ju. Paraku juhtus nüüd saatuse irooniana selline lugu, et Hannes otsustas kasvatada omale täiskomplekti – nii habeme kui vuntsid. Mina ei tea, kust ja kelle või mille abiga ta järsku sellisele mõttele tuli, aga igatahes polnud ta ühel hetkel enam nõus neid maha ajama, ükskõik kui palju ma ka ei palunud ja protesti ei avaldanud. Väitis, et selline välimus on moes ja pidavat tegema ta iseäranis mehelikuks. Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kust ta üldse midagi nii tobedat võis kuulda, et kole pikk habe ja lisaks veel vuntsid ta mehelikumaks teevad. Ju keegi on öelnud, aga võib-olla see ütleja tegi nalja. Igatahes ta ainult muigab, kui ma ütlen, et see on ju tõesti kole. Ma ei usu ka, et ta selle päris omast peast välja mõtles, küllap olid mängus mõne sõbra või töökaaslase sõnad. Eks neid habememehi tuleb ju kogu aeg juurde tõesti ja neid on ka tema tuttavate seas. Muidugi pole ma kellelegi neist öelnud, et küll sa näed jube välja.
Igatahes on nüüd fakt see, et Hannes näeb iga päevaga järjest kohutavam välja. Ta on justkui metslane, nägu ei paista karvade seest enam õieti väljagi. Tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi teda enam suudelda, sest need kuramuse karvad kõditavad täiesti talumatult mu kaela ja põski. Tihtipeale vaatan teda ja mõtlen, et miks küll inimene oma välimuse niimoodi ära pidi solkima, oli ta ju enne täiesti kena väljanägemisega mees, selline soliidne ja mehelikult ilusate näojoontega. Olen talle kordi ja kordi üritanud selgeks teha, et no tõesti ei sobi talle selline stiil ja et ta näeb välja nagu mingi kummaline pässakas, aga mees ise on endaga hirmus rahul. Asja teeb muidugi veel tunduvalt hullemaks see, et ka tema ema kiidab selle jubeda habeme ja veel jubedamad vuntsid heaks. Ja Hannesele läheb tema ema arvamus tohutult palju korda, nii on see alati ja igas asjas olnud. Usun, et ta peab ema sõnu isegi lausa oluliselt tähtsamaks kui seda, mida ütlen mina. See solvab mind ja teeb haiget, aga nii see on.
Või teeb ta seda kõike sellepärast, et meie intiimellu pausi tekitada?
Ega muud jäägi üle, kui tuleb loota, et Hannes mõne aja pärast oma „karvasusest“ ise ära tüdineb. Maha jätma ma teda ju ometi ei hakka, seda enam, et muid probleeme meil pole ja tülisid koos oldud aja jooksul tulnud ette äärmiselt harva. Tegemist on kena, viisaka ja hoolitseva mehega, keda seni olen pea ideaalilähedaseks pidanud, kui ehk vaid see ema eelistamine välja arvata. Aga kes meist ikka üdini täiuslik oleks? Ideaalset inimest pole olemas.
Ma pole ka nii tühine inimene, et välimust ül etähtsustaksin, ent iga kord mehele otsa vaadates taban end mõttelt, et aja see habe ometi maha.“
